director: Ray Brady
93min.
UK
See film ärritas mind üksjagu. Teema tundus lihtsalt niivõrd banaalne. Kogu lugu on üks pikk psühholoogiline duell halvasti valgustatud ruumis. Mees on seotud tooli külge ja sadistlik domina ahistab teda nii verbaalselt kui füüsiliselt. Meest süüdistatakse igasugustes "pahedes" (ahelsuitsetamine, liigne naistelembus), sunnitakse mineviku patte ülestunnistama ja mees muudkui hädaldab, et teda minema lastaks. Kogu see jant meenutab inkvisitsiooni ülekuulamist, kus lollide süüdistuste tulva all on võimatu kainet meelt säilitada. Monotoonsusele lisab veidi värvi, et lugu on jaotatud lühikesteks peatükkideks. St. aeg ajalt ilmub ekraanile pealkirjana mingi märksõna - "Domestic violence", "Date rape" jne. Ja viimane puänt - toho pele!järgmise kannatajana ootab piinapingis naine! Näeb välja nagu hale kompromiss, et vältida süüdistust ühemõttelises meestevihkajalikkuses. Ja jumal küll, see Niitshe tsitaat seal alguses. Nagu vaest äbarikku juba niigi tuhanded poolearuga ekstremistid kaitsekilbina ei kasutaks.
Aga miks ma seda niiviisi halvustan siin? Sest kui sellised asjad tõesti kunagi kedagi shokeerisid, siis ma ei tea küll ühtegi shokki mis oleks rohkem tähtaja ületanud. Viimasel ajal on sarnase ülesehitusega filme eriti massiliselt tekkinud. Ma ei julge pakkudagi kui mitu rämpsfilmi tehti näiteks eelmisel aastal, kus sisuks oli käsikaameraga oma ohvri aeglast hävitamist jäädvustav maniakk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar