director: Bert I. Gordon
88min.
USA
"Loodus annab vastulöögi"stiilis õudukas, mis sobis täpselt minu maitsele. Sellistelt filmidelt ei oota ma mingeid arukaid ulmeteaduse teooriaid vaid võimalikult palju hiid- või mutantelukaid. Ja siin neist puudust pole. Selle eest vastutab Bert I. Gordon, kelle kogu karjäär on rajatud ulmeõudukatele hiidelukatest. Alustas taoliste filmide kuldajastul viiekümnendail, kui b-kino olid vallutanud dinosaurused ja marslaste plekist robotid. Stsenaarium omakorda põhineb H.G.Wellsi samanimelisel jutukesel.
Lugu on nii, et ühel saarel avastab mingi kristlikult ajuloputatud vanapaar, et nende taluõuel immitseb maa seest kahtlast löga. Nafta see ei ole, järelikult rikkaks ei saa. Mis siis teha? Noh, söödame kanadele. Ja vaata imet! Kanad kasvavad elevandi suuruseks. Need kanad on muidugi kõige toredamad tegelased siin filmis, kahjuks neid jätkub vaid paariks minutiks, sest tulevad karumõõtu rotid ja söövad nad ära. Neil pole ka väga viga. Mu arust rotid muutuvad vastikuteks siis, kui neid on palju, eriti vastik on see nende komme üksteisest üle sibada. Ja eriti nilbe asi on rotikuningas, seda kahjuks siin filmis pole. Ühesõnaga, kogu ülejäänud film kulub rottidega võitlemisele. See kuidas neid tapetakse ajab kindlasti paljudel harja punaseks, mis siis et see VIST ei ole päriselt. Kuid rotid on täiesti reaalsed rotid, kümneid kordi suurendatud aga ikkagi päris, mitte mingid karvastes kombinesoonides statistid, ja see kuidas nad püssilasust tagasipõrkuvad, kuidas verd pritsib ja haavast liha rebeneb on ka täiesti realistlik. See näeb välja nagu mingi rotiholokaust või loomade snuff.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar