"Snuff" (1976)

director: Michael Findlay / Roberta Findlay
80min.
Argentina / USA








Enne "Snuff"i vaatama asumist tuleks endalt küsida, kas eelistad rohkem 1) tõsimeelset splatterit, mis üritab ausa vaevaga pakkuda nii palju verd ja õudust kui suudab või 2) kavalate võtetega vaatajat narritavat exploitationit. Ma arvatavasti valiks esimese hooga number ühe, kuid järgimõeldes on vaimukad reklaamitrikid, millega õnnestub publikut aastakümneid haneks tõmmata vist ikkagi põnevamad. "Snuff" on selles mõttes üks kõvemaid klassikuid. "Cannibal holocaust"i saadab ka siiani kurikuulus maine, mis on mäekõrguselt üle filmi enda shokeerivusest ja loomakaitsjatele jääb ta igavesti pinnuks silma. Ei saa öelda, et seal siiski midagi pole. "Snuff"is seevastu pole mitte kui midagi skandaalset, võibolla ainult see skandaal mida teevad tõsimeelsed horrorifännid, kes haledalt petta saavad. Exploitationi kohalt on ta seda enam geniaalne. Asi on tegelikult lihtsamast lihtsam. Mida teha, kui film on juba kokku monteeritud ja selgub, et saadi hakkama täiesti mõttetu käkiga? Tuleb lõpust paar minutit maha lõigata ja kleepida asemele "dokumentaalne" jupp sellest, kuidas rezhissöör läheb võtteplatsil hulluks ja hakkab ühte filmitiimi liiget tükeldama. Lõpustseen on tõesti üsna naturalistlik ja raju (siiski mitte piisavalt, et külma kõhuga splatterifänne lollitada), täielikus kontrastis kogu eelnenud uimerdamisega, ning seetõttu töötabki nii hästi. Rezhissööril on seljas T-särk kirjaga "Vida es muerte". Ma tahan ka nüüd endale sellist särki.


Kuid ei olnud see ülejäänud film ka ilma teatava võluta. Toores rämpsfilm ikkagi, kus on narkootikume, poolpaljaid neiusid, amoraalsust, vägivalda ja paar tahtmatut naljakohta. Soundtrackis on imiteeritud Steppenwolfi "Born to be wild"i. Lugu on väga hädine, see eest toimus osa alguse tegevusest tänavakarnevalil, mis kompenseeris sisutuse ja pakkus vähemalt vaatamiseks toredaid kirjuid kostüüme. Lõpukolmandikus koorub välja, et on üritatud ümberjutustada ühte vana tuttavat juhtumit. Hipitüdrukutest koosnev narkogäng tungib ühe rikkuri villasse ja muuhulgas pussitatakse surnuks ka rase naine. Gängi sadistlik juht, kes laseb end kutsuda Sataniks ise mõrvades ei osale. Ühesõnaga järjekordne Mansoni film, mis näeb välja nagu lavastaja oleks olnud Jess Franco.