"Themroc" (1973)

director: Claude Faraldo

110min.

France

Juba vähemalt kuu aega on möödunud selle filmi vaatamisest. Pidevalt olen mõelnud, et võtan end kokku ja kirjutan aga ei ole suutnud keskenduda. Kõrvale ka ei saanud jätta, sest tegemist on ainulaadse ja vähetuntud teosega. Puhas transgression cinema statement. Põhiline aga, et ta meeldis mulle ja kõiki neid tunnuseid arvesse võttes ei saa lubada sellest mittekirjutamist.

Ütleme, et idee pühitseb teostuse, sest "Themroc" pole film mida saaks jälgida põnevusest tardunult, kuid hiljem annab mõtlemisainet küll. Alati on olnud mingi protsent inimesi, kes ei taha tunnistada kokkuleppelisi norme ja tavasid. Mingil tasandil on vist igaüks kokku puutunud kafkaliku absurdibürokraatiaga, tundunud jõuetut viha süsteemi vastu, püüdnud kõike unustada, sealt sattunud mingite moraalsete dilemmade ja muu jama kätte ning lõpuks pöördunud tagasi kompromissiühiskonda. Kompromisse miteetunnistavatest saavad heal juhul erakud, võibolla ka superstaarid, muidu aga kinnipeetavad või kunstnikud. Võibolla on see üks põhjus miks mulle meeldivad ürgajafilmid, sest nende tegevus toimub nö. vabas maailmas. Ühesõnaga, ei ole midagi uut selles teemapüstituses. Arvan, et kõigil teatri ja performance'i festivalidel on esitletud mõnda sarnaste ideealgetega lavastust (õnneks pole ma pidanud neid nägema). "Themroc" on sisu poolest ebatavaline seetõttu, et ta võtab teemat positiivsest küljest, jättes kõrvale kõik, mis tegelikult taolises olukorras võiks juhtuda ja jääb lõpuni oma utoopia juurde. Meeldis veel ka seetõttu, et siin polnud vaja teksti jälgida. Alguses oli küll veidi prantsuse keelt, aga sel ei olnud mingit sisulist tähtsust.

Film jutustab kekealisest maalrist, keda painavad rutiin ja olmeprobleemid. Suur turske ja aeglasevõitu mees, endassetõmbunud kannataja, kes elab koos ema ja mingi noore naisega (vist kaasüüriline) kitsas linnakorteris, sõidab igal hommikul metrooga tööle, talub vaguralt kaastööliste nääklemist ja ülemuste mõnitusi. Ühel päeval järjekordse töökonflikti tulemusel saab maaler aga närvivapustuse ja sellele järgneb kirgastumine, mis teeb temast reipa ürginimese. Kõnet asendavad nüüd vaid ebamäärased kurguhäälitsused. Ta jätab töö pooleli, läheb koju ja hakkab tegema põhjalikke ümberkorraldusi. Müürib kinni oma toa ukse, lõhub maha majaseina ja loobib kogu mööbli välja. Järgi jääb tühi teise korruse betoonkoobas vaatega otse tänavale. Ümberkaudsed jälgivad kärarikast toimingut sõnatus hämmastuses. Võibolla näevad nad esmakordselt oma naabrit midagi sihikindlat ja julget tegemas. Nende pilkudes on isegi lugupidamist. Tundub, et endine maaler on saavutanud midagi tähendusrikast, et ta on astunud mingi olulise sammu, mis võimaldab tunda müstilist õnne ja rahulolu. Eeskuju on nakkav ja teisele poole tänavat tekib majaseina veel üks auk. Vahepeal on kohale ilmunud politseibrigaad, kuid ükski vahend ei suuda mässajaid takistada. Politseistseen oli liiga pikk ja ajas veidi segadusse. Kuidagi imelik on selliste asjade üle pead murda, aga ma ei saanud ikkagi päriselt aru miks mürgigaas ja kuulid laamendajaid ei tapnud. Igaljuhul politseil tuleb nõutult oma teed minna ja koopainimesed jätkavad rahulikult olesklemist. Maalrist on saanud kogukonna juht, tal on mitu naist ja ta käib öösiti linnas toitu hankimas. Jälle tuleb tegemist politseidega, seekord aetakse nad vardasse ja süüakse ära. Lugu lõppeb orgastilise ulgumisega mida saadavad kaadrid kivisest linnamaastikust.