"Don't go near the park" (1981)

director: Lawrence D. Foldes

80min.

USA

Seoses Don't-nimega arvasin, et tuleb slasher, aga ei tulnud. Eellugu on kantud kaugesse minevikku 12 tuhat aastat tagasi, kui inimestel olid samasugused soengud nagu tänapäeval, kuid kaelas kanti loomakihvu ja käidi narmendava aluspesu väel. Ja ei parodeerita siin midagi. Loomakontidest troonil istub punaseks lakitud küüntega hallipäine esiema, kes määrab oma kahele lapsele veidi segastel põhjustel needuse, mis muudab nad surematuteks vanuriteks. Noorust saavad nad ajutiselt taastada vaid inimliha süües. Lugu jätkub kaasajas, mängu tulevad punane hiilgav amulett, müstiline rahupiip ja kümneaastane pätipoiss, kellele meeldib surnud tüdrukuid katsuda. Tegelikult ma jäin viimase kümne minuti jooksul magama, nagu juhtub alati päeval kahe paiku, kui ma eelnevalt olen öövalves olnud. Lõpust jäingi ilma, kuid enne jõudsin siiski ära näha surematute kannibalide öötseremoonia, kus nad võtsid ära oma maskid, selle all oli lasteraamatu indiaanlaste sõjamaaling ja hakkasid silmist laserkiiri pilduma.

Antud film on üks tõsisemat sorti odav käkerdis, ikka väga-väga amatöörlik. See, et posteri nurgas on mingid auhinnalogod (mida kahjuks ei loe välja) on rohkem kui absurdne. Aga mulle muidugi meeldib, kui oskamatus jõuab mingil imetabasel moel esteetilise kvaliteedini, kui vead ja kohmakused hakkavad filmi juhtima, annavad talle oma keele ja lisavad ootamatust. Seda juhtub siiski harva, enamus halbu filme on lihtsalt igavad ja nõmedad. Näiteks on siin väga piiratud vahenditega täiesti ebausutavalt teostatud grimm ja kostüümid, peaaegu nagu ekspressionistlikes tummfilmides. Mõne tegelase käitumist, mis järgib küll jutustuse käiku kuid mitte mõistuspärasust, võiks pidada lausa sürreaalseks. Tundub, et tegijate nägemus oli midagi üsna suurejoonelist, kuid välja tuli alla igasugust arvestust edwoodikas. Splatter-stseenid meenutasid H.C. Lewise filme, üldse oli hästi tabatud selle aja low budget horrori stiili. Helitaust ka, mida esitati jazzi instrumentidel. Kohati läks vabaimproks, mida vist veel 60ndatel suudeti seostada millegi õudsaga pluss funky teemalugu nagu mõnes krimifilmis.