"Valerie and her week of wonders" (1970)

director: Jaromil Jires

74min.

Czechoslovakia

"Valerie and her week of wonders" on tehtud samanimelise raamatu järgi, mille autor on Vitezlav Nezval, kes oli tähtis nimi 30ndate Tsehhi sürrealismis. Nii ma lugesin. Et see oli julge teos, mis kombineeris romantistliku gooti kirjandust moodsa avangardiga ja neid kahte peeti tollal sobimatuteks vastanditeks. Selline kombinatsioon viib mu mõtted kohe Ken Russeli "Gothic"ule, kus on massiliselt seda kõledas kuuvalguses lossisaalide õõva ja sürrealistlikke hirmunägemusi. Kõike muidugi tohututes kogustes ja üle vindi, sest autor on ju Russell. "Valerie" on midagi täiesti erinevat. Gooti horrori asemel on kirev ja ülemeelik "Alice Imedemaal" atmosfäär. Võibolla ainus sarnasus on see sama kuhjumise efekt. Mul oli ikka päris raske süzheed jälgida. "Valerie" on nagu unenäohetk enne ärkamist kui reaalsus hakkab peale tungima. Peabki segane ja vastuoluline olema, sest film kujutab mingit unenäolaadset meeleseisundit. Peategelane Valerie on 13 aastane tüdruk, see on murranguline iga. Rida igasuguseid komplekse, keha muutub, tekivad uued vajadused, esimesed erootilised elamused (siin on kerge lesbiliin sees näiteks). Mis enne tundus huvitav on järsku mõttetu, mida enne tähele ei pannud, tundub eriti ahvatlev jne. On palju arusaamatusi, kuid põhimõtteliselt siiski põnev aeg. Coming-of-age lugu ühesõnaga, aga see on pigem minupoolne allteksti tõlgendus kui tegelik teema. Selle läbiva teemaga on segased lood nagu ma juba mainisin.

Kõikjal, isegi kirikukanstslis, varitsevad vampiirid, kes ihaldavad süütut verd, mis päästab neid vananemast. Vampiirid on stiilsemad, kui enamuses "korralikes" vampiirifilmides - koledate katkiste hammaste, värviliste lehvikute ja valgeks lubjatud kiilas peadega. Ei räägita mingist sajanditetagusest needusest, ebainimlikust kurjusest ega muud sarnast jama - vereimejad elavad ämblikuvõrkudesse mattunud kirstudes küll, kuid ega neid ei kardeta nagu tuld. Valerie vanaema ja isa on vampiirid, tema sõbra Orliku onu on vampiir, see on muidugi probleem, kuid mitte suurem kui tavalised teismeliste probleemid oma vanematega. Keerulistest olukordadest pääsemiseks (näiteks ahistav kirikuõpetaja või tuleriit) on Valeriel niikuinii võlupärlid. Hea sisukokkuvõtte leiab Trashi blogist. Ta on suutnud selle kuidagi lihtsalt lahtiseletada, mida ma ise ei suuda isegi pärast tema arvustuse lugemist. Siin on mingid keerulised peresuhted. Valerie vanemad on surnud, kuid lõpuks selgub ikkagi et tegelikult pole ja et Orlik on hoopis ta vend jne. Kõik see meenutab natuke seebiooperit. Aga lõpuks ei võida mitte üks või teine pool, vaid lapsed, täiskasvanud, vampiirid ja tsirkuseartistid pidutsevad kõik harmoonilise kooslusena vabas looduses ja keset seda on Valerie voodi.

Mulle meeldis tegelastest kõige rohkem vanaema, sest teda mängis umbkaudu kahe- või kolmekümneaastane näitleja, kellel oli nägu hallikaks grimeeritud.