"Tourist trap" (1979)

director: David Schmoeller
90min.
USA

Praegu on mul periood, kus vaatan järjest sarnaste teemadega filme. Imekombel ma ei otsigi neid spetsiaalselt välja, vaid kuidagi satub lihtsalt nii. Ja veel imelikumad on need filmid ise. Alguses paar okultistlikku linateost väikeste tüdrukutega ja nüüd nukuõudukad. Tüdrukud ja nukud, huvitav mida psühhoanalüüs sellest arvaks?

"Tourist trap" on täitsa OK. Mitte mingi ennenägematu meistriteos, aga kindlasti mitte ka halb või niisama tavaline. Algus on liiga hea ja kui edaspidi hakkab rohkem traditsioonilisemas liinis liikuma, siis jääb mulje, et venib vist natuke. Põhiline aga, et arvatavasti on see ühe käesoleva kümnendi USA teismeõuduka algvariant. Ühtelangevusi on piisavalt palju, et pidada seda enamaks kui lihtsalt kokkusattumuseks. Mis film see on, kus noored satuvad maanteedel ekseldes mahajäetud asulasse, mille majad on täis nukke ja kurikaelad on kaks venda ja üks neist kannab isetehtud maski? Ise küsin, ise vastan. "House of wax" muidugi. "Tourist trap"i teatakse vist ainult Ameerikas ja arvatavasti oli reklaami mõttes palju kasulikum võtta mõne tuntuma filmi, näiteks "House of wax" (1953) nimi. Päris põhjalik jälgede segamine.

Mulle need kaasaja lääne gorehitid üldiselt meeldivad. Või noh, nende hulgas on olnud üllatavalt palju õnnestumisi. "Hills have eyes" ja "Texas chainsaw" olid mõlemad igati vaadatavad remake'id. Tasemel efektid, palju verd, sisu kergelt jälgitav - enamat oleks patt neilt nõuda. "Tourist trap" pole kaugeltki mingi hüpervägivaldne tükeldamine, vähesel määral verd näeb vist ainult kahes kohas. Efektid on ka selle aja b-filmile kohaselt puised. Aga mõnes mõttes on ta ikka väga veider film. Näiteks alguses on stseen, kus bensujaamas hakkab möllama tohutu poltergeist. Mööbel väriseb, kööginõud lendavad ja kõik kohad on täis koledaid ammuli suudega mannekeene, kes naeravad veel koledamat kollinaeru. Oleks siis veel, et poltergeist, kummitused ja slasher ju niigi ebatavaline kombinatsioon. Kuid ei, selgub et see on hoopis telekinees. Maniakil on justkui muuseas sellised võimed ja ta juhib kogu etendust ise peidus olles. Asja teeb nii imelikuks see, et erinevalt kummitustest, mis ei vaja õudukates õigustamist (sest nad on ühenduses surmaga, mida kardavad niikuinii kõik) on telekinees puhtalt ulme valdkond. Kui seda õudukates kasutatakse (näit. "Carrie" või "Firestarter"), siis vajab see põhjalikku selgitust ja sel juhul on ta enamasti keskne teema. Aga siin pole telekineesist mingit erilist numbrit tehtud. Maniakil lihtsalt on see omadus, nagu see oleks täiesti normaalne, kuid lihtsalt harvaesinev. Umbes nagu võime mõlema käega kirjutada. See, et ta vahepeal mõtte jõul asju lennutab ja mannekene tantsima paneb polegi üldse põhiline. Eelkõige on ta ikka argise olemisega maamees, kes elab õudsat kaksikelu - kannab Leatherface'i meenutavat maski ja blondi parukat, ning disainib inimesi mannekenideks.
Sarnaselt algusele on filmi lõpp ka täiesti over the top imelik. Viimane ellujääja, lausa naeruväärselt pailapseliku olemisega blond tüdruk, läheb nukumeistriga võideldes hulluks. Ta hakkab nukkusid elusate inimestena nägema. Ja finaal on juba täiesti käest ära, nagu mingist sürrealistlikust lastefilmist.

Tõsine ja sünge horror see pole, aga otseselt õuduskomöödia ka mitte. Huvitava raskelt määratletava camp elamuse peaks igal juhul kätte saama. Midagi sellist, mida nendest kaasaja Hollywoodi horrorihittidest vist kuidagi ei leia.