director: Aaron Aites / Audrey Dewell
93min.
USA
Päris mitmeid on ju neid Norra black metali dokumentaale juba tehtud, aga millegipärast on "Until the light takes us"ist justkui rohkem juttu kui teistest. Võibolla on tegemist osava reklaamikampaaniaga, aga võibolla ongi hea film, mis tekitanud palju diskussiooni. Vähemalt mina jäin igati rahule. Pani mõtlema ja aitas nii mõndagi juba ammuilma tuttavat fakti veelgi paremini mõista. Et siis dokumentaal, kus läbi nende kõige olulisemate figuuride mälestuste avaneb pilt Norra 90ndate esimese poole BM skenest. Põhiliselt räägivad Fenriz (Darkthrone) ja Varg Vikernes (Burzum), mõne sõna ütlevad sekka ka Hellhammer (Mayhem), Frost (Satyricon), Faust (Emperor) ja paar tüüpi Immortalist. Õnneks ei ole sõnas ega pildis kordagi mainitud Gorgorothi - bänd, kes minu arust on täiesti alusetu haibi läbi kuulsust kogunud ning kes ei oma Norra saundi kujunemisloos mingit eritähtsust. Peale Vikernesi pole neist keegi just osav meediaga suhtleja ja seda meeldivam on näha kuidas kannatlik kaamera on tabanud hetki, mil muusikud on suutnud vabaneda karmi imidzi kammitsaist ja avavad ennast oma igapäevases olemuses. Näiteks stseen, kus Fenriz keerutab igavledes tooliga ja peab Moonfogi plaadifirma kontoris telefoniintervjuud, vastates igavesti korduvatele pealiskaudsetele küsimustele. Või kuidas ta silmad hakkavad lapsemeelselt särama kui ta näitab kirbuturul letti, kust sai ostetud esimene proovisalvestuste tegemiseks vajalik diktofon. Aga filmi põhiväärtus ja sensatsioon on siiski haruldane (vist isegi ainus) ja põhjalik vanglaintervjuu Varg Vikernesiga. Olin varem tutvunud tema kirjutistega Burzumi ametlikul kodulehel ja need on nii ja naa. Ühelt poolt lammutab ta selgesõnaliselt ennast ümbritsevaid müüte ja kuulujutte, teisalt jälle heietab pikalt-laialt kinnisideeks kujunenud müütilisest rassipuhtusest. Ja fotodel üleolevalt muigav hitlerjugendi soengu ja viikingi habemega arvamusliider muudab kogupildi veelgi vastuolulisemaks. Nii et kuidas siis mõjub see kümnekonna kiriku põletaja ja bändikaaslase mõrvar videointervjuus? Tuleb välja, et ta on täiesti mõistuspärase jutuga, hea väljendusoskusega, täieliku enesekontrolli ja veidi kõhedustekitavalt suure veenmisjõuga karismaatiline härra. Nii kavalalt veenev, et mul pole enam mingit probleemi seoses kirikutepõletamisega, kuigi siiani pidasin seda põhjendamatuks kultuuriväärtuste hävitamiseks. Räägib rahulikult kõik süütamis- ja tapmislood üksikasjalikult ära ja loomulikult välistavad tema tõekspidamised igasuguse patukahetsuse. Ja kuigi tuleb välja, et kellelgi teistest bändimeestest pole kunagi olnud tõsimeelset usku Vikernesi utoopiasse, siis sellegipoolest tunnustatakse tema tegusid. Kui mitte muidu, siis vähemalt meelelahutuse perspektiivis. Samamoodi austatakse ka Fausti, kes istus vangis mingi homo tapmise eest. Ühesõnaga kindlasti pole need asjad mida kahetseda. Kuid keegi ei osanud sel ajal ette näha, et just need samad skandaalid teevad jõulisele Norra skenele saatusliku karuteene. Ülemaailmse tähelepanu ja meediatsirkuse käigus muutus kogu nähtus iseenda valusaks paroodiaks. Iga kivi alt, igast lumisest metsatukast ilmus mõni tuld sülgav laibamaalinguga koll hoides loosungit "True Norwegian black metal". Skene alustajate jaoks oli (ja on siiani) olukord seda piinlikum, et üks olulisemaid tõukejõude oli omal ajal just vastanduda mõttelagedaks laiatarbemuusikaks moondunud deathmetalile, mida hakati mõnitavalt nimetama lifemetaliks. Sest miks on kõik BMi plaadiümbrised mustvalged? Et vastanduda vikerkaarevärvilisse fantaasiamaailma uppunud deathmetalile. Miks kaetakse nägu corpsepaintiga, miks kasutatakse pseudonüüme? Jällegi, et eristuda deathmetalit mängivatest nokkmütsidega rulapoistest. Niisiis, saabus eksistentsiaalne kriis, kadus eneseusk, järgnesid kõikvõimalikud abitud stiilimuutused ja tänapäevaks on jäänud järgi väga vähe bände, kes on suutnud algupärase metslasehoiaku väärikalt säilitada. Satyriconi Frosti roll siin filmis ongi olla näiteeksemplar ühest vist täiesti pöördumatult omamaailma eksinud mustast romantikuhingest. Filmijärgselt vanglast vabanenud Vikernes, kes avaldas ka kohe suurepärase Burzumi plaadi ja endiselt rikkumatu imidziga Darkthrone ajavad veel ainsatena vanakooli rida, kuid neidki vaevab paratamatu tõdemus, et kunagine unistus undergroundist ei tule enam kunagi tagasi.
Aga üks asi jäi mulle täiesti arusaamatuks. Miks oli Fausti intervjuu ajal tema nägu varjatud ja hääl moonutatud? Kas lihtsalt trikk lisamaks põnevust? Või äkki mingi inside joke? Või saab tüüp mingeid surmaähavrdusi? Või on äkki lihtsalt vangis istudes paranoiliseks muutunud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar