reede, 29. veebruar 2008

"Douglas P. Behind the mask" (2005)


director: Darryl Hell
USA


"Behind the mask"i ei tahakski nagu päris dokumentaalfilmiks nimetada. See pole muud kui pooleteisetunnine videointervjuu Death In June'i frontmani Douglas Pearce'iga. Rääkiva pea film kõige otsesemas mõttes. Võibolla isegi veel hullem, sest Douglasel on seljas esinemiskostüüm, nägu on maskiga varjatud, nii et teda ennast pole siin põhimõtteliselt nähagi. See mask kusjuures summutab ta häält ka. Vahepeal on vaid mõneminutiline lõik, kus ta maski ei kanna ja kohe on teine asi. Tund aega järjest seda maski jõllitada on ikka päris tüütu. Unikaalne materjal sellegipoolest, sest ühtegi teist videointervjuud temaga tehtud ei ole. On ilmunud ainult paar live DVDd. Selline ainult kõige tõsisematele fännidele suunatud film ja ega minagi poleks viitsinud läbi vaadata, kui ma DIJni üheks suurimaks lemmikuks ei peaks.

Kõigepealt räägib lapsepõlvest ja peresuhetest. Et ei olnud erilist pereidülli. Emaga ei saanud kunagi hästi läbi, isa oli südamerabanduse tagajärjel jäänud töövõimetuks ja suri vist juba 56selt. Ta pole oma venna ega õega juba paarkümmend aastat suhelnud. Sellist avameelset lapsepõlvetraumade juttu on päris koomiline kuulda mehe suust, kes on pealaest jalatallani mähkunud sõjaväe kaitsevärvides tunkedesse ja kelle nägu katab antiiktragöödia mask.
Edasi tulevad esimesed mälestused Londoni pungiskenest, kontsertidest gayklubides ja lugematutest LSD trippidest. Ega bändi päris ilma rahata teha ei saa ja lõpuks pidi Douglas siiski tööle minema. Hakkas postiljoniks. Kuidas iseseisvalt plaati toota ja levitada sai ta teada Scritti Politti ühe vana singli vahelehelt, kus oli kõik detailselt lahti seletatud - kõik vajalikud aadressid ja telefoninumbrid, kui palju miski maksab jne.

Otseselt Douglas P. sellele ei vasta, aga jutust saab veidi aimu kuidas on taoline ekstravagantne lavaimidzh kujunenud. Ühelt poolt on ta väga nostalgiline ajaloost huvituv inimene, juba lapsest peale kogunud igasugust sõjaväememorabiiliat. Lisaks romantik kes ei suhtu kuigi positiivselt end ümbritsevasse igapäevaellu. Kunagi Tony Wakefordiga DIJ'ni alustades oli motiveerivaks ideeks luua oma nägemus koledast maailmast. Nagu vastuseks oma elukogemusele. Aga see vist ei kukkunud eriti adekvaatselt välja, sest tegelikult oli mõlemil juba varakult väljakujunenud idealiseeritud pungilikult mässumeelne ettekujutus sõjast ja seda õigustavatest ideedest nagu patriotism jne. Douglasele meeldib rännata, külastada kultuurimälestisi, lasta end pildistada monumentide kõrval. Ta on sellega darkfolk trendi isegi loonud. Mitmed teisedki bändid (näiteks Blutharsch) armastavad niimoodi bändifotodel poseerida. Aga mis puutub militaarsesse muusikasse, siis pole see ju kunagi midagi koletsevat. Kõik meloodiliste viisidega reipad marsid ju. Seepärast ei olegi DIJni muusika ühemõtteliselt sünge, vaid kannab palju üldisemat meeleolu, kus puudub hea ja halva või ilusa ja koleda vastandus. "Every war has it's artistic consequences."

Vaatasin mõni aeg tagasi "Night porter"it. See tekitas samasuguseid vastakaid mõtteid asjade olekust teiselpool head ja kurja. Film on sama kuulus, kui teised kaks naziploitationiga flirtivat klassikut ("Salo" ja Salon Kitty"), kuid mul polnud seda siiamaani õnnestunud vaadata. See on ühe hotelliportjee ja abielunaise armulugu II maailmasõja järgsel saksamaal. Portjee oli sõja ajal koonduslaagri arst, tüüpiline külma närviga natsipervert ja naine oli seal laagris vang. Neil kujunes keskkonnast ja klassivahekorrast tingitud sadomaso suhe. Ja hiljem teistes oludes kohtudes see suhe taastub, kuid osutub nii saatuslikuks, et viib nad mõlemad surma.









"The navigator: a mediaeval odyssey" (1988)


director: Vincent Ward
90min.
Australia / New Zealand


"Time-travel adventure of the year!"

Selle filmiga olid mul kõrgendatud ootused. Mingid ähmased mälestused, et olin seda vist kunagi telekast ka näinud, aga nii ammu, et midagi ei mäleta. Isegi seda mitte, kas oli hea või halb. Igaljuhul idee on paljulubavalt originaalne - 14. sajandi Inglismaal valitseb katkuhirm ja ühe väikeküla inimesed leiavad sügava koopa, mis nende arvates peaks viima teisele poole maakera (nad arvavad ju, et see on mitte kera vaid lapik). Koobas viib aga hoopis kaasaja suurlinna. No mida kõike annaks leiutada teemal katkuhirmus keskaja inimeste sattumisest tänapäeva. Fantaasia hakkab kohe erinevaid situatsioone läbi mängima. Ma soovitan neil, kellele see idee huvitavana tundub mitte filmi vaadata, sest midagi huvitavat peale algidee sel pakkuda polegi. Kui muud paremat pähe ei tulnud, siis oleks ju iga kell saanud asja situatsioonikomöödiaks pöörata. Isegi seda pole suudetud. Üksikud tsivilisatsioonide kokkupõrkumise naljad on nii pealiskaudsed kui vaid vähegi saab. Kui kartulikottidesse riietatud vandid kaasaega jõuavad on kesköö. Nad näevad kaugusest tuledes säravat öist linna ja peavad seda paradiisiks. Vaatamata sellele ei ole neil mitte mingit huvi veidigi linnas ringi vaadata. Selle asemel on neil jabur kinnisidee sokutada mingi rauast rist sealse kiriku torni tippu. Ja kogu filmi vältel peab pinget üleval hoidma see, kuidas üks neist muudkui ronib ja ronib sinna torni tippu. Teejuhiks on neil selgeltnägija võimetega poiss ja tal on kogu aeg nägemused, et keegi kukub tornist alla. Eks siis lõpuks tuleb välja, et ta ise kukubki, kuid siis on jälle kõik tagasi keskajas, poisil on kaenla all katkumuhud ja mingi arusaamatu lõpp nagu see oleks olnud mingi unenägu või ma ei tea mis jama. Musa kah üsnagi piiripealne, iga hetk tundub, et muutub Enya taoliseks new age'iks.

Enne ajarännaku algust näitab mõnda aega keskajas müttamist. See on filmitud mustvalgelt ja on ilusalt kontrastsete toonidega. Püüdlikult on jäljendatud tolleaegset inglise keele murrakut, mis aga tähendab, et ilma kõrvaklappideta tähelepanelikult kuulamata on väga raske teksti mõista.

IMDb's keegi kangekaelselt väitis, et see on Jeremy Ironsi lemmikfilm. No ma ei tea, ma ei oska muud arvata, kui et ta pole vist eriti palju filme vaadanud sel juhul.







esmaspäev, 25. veebruar 2008

"A boy and his dog" (1975)


director: L.Q. Jones
91min.
USA


"A rather kinky tale of survival"

Postapokalüptiline ulmekas oma tüüpilises settingus. Viljatu kõrb ja ringihulkuvad pesemata nägudega kaltsudes nomaadid. Ei tea, selle zhanriga on nii, et ootused on millegipärast alati suuremad. Loodad midagi üllatavat ja enneolematut, aga ikka pakutakse neid vanu tuttavaid lugusid kõrbes bagidega kihutavatest punkaritest. Peale esimese "Mad Max"i ei tulegi ühtegi stiilset postapokalüpsise lugu meelde. Siiski, "Hell comes to Frogtown" mida ma pole veel jõudnud vaadata, tundus kiirelt läbiklõpsutades lõbus lugu.
On aasta 2046, Neljanda Maailmasõja järgne aeg. Peategelased on Vic ja Blood - noormees, keda mängib Don Johnson ja tema üleloomulike võimetega koer. Radioaktiivse kiirituse tulemusel on see muutunud üliintelligentseks ja suudab oma peremehega telepaatia teel suhelda. Nende elu on taandunud kahele ürgsele põhivajadusele - nälg ja naised. Vic tegeleb toidu otsimisega ja Blood suudab tänu teravale haistmisele emaseid leida. Mõlemad on muutunud väga defitsiitseteks.

Vic on selline tavaline omajagu shovinistlik noor mees. Mitte eriti tark (sest kõik tuumasõja üleelanud inimesed on veidi juhmid siin), tegutseb rohkem instinktiivselt ja ei mõtiskle eriti pikalt asjade üle. Blood on seevastu neurootiline targutaja, hea huumorimeelega ja poole arukam kui tema kaaslane (õpetab talle ajalugu jne.). Pidevalt tuleb neil ette väikseid sõnasõdasid, kuid on ju ka rasked ajad ja tegelikult on mõlemad üksteisest sõltuvad. Koos moodustavad harmoonilise tandemi nagu parimad sõbrad ikka.

Vic leiab kuskilt urkast ühe naise, kes meelitab ta allilma. Seal on groteskne düstoopiline ühiskond, kõigil on näod valgeks võõbatud ja põsed punased nagu klounidel. Kaldub nagu Ameerika ideaalühiskonna kriitikasse (sest USA lippudega vehitakse). Maitea, eks ole nähtud küll ja küll vanu propagandafilme, Ameerika ja Nõukogude omasid, on jah koomiliselt silmakirjalikud, isegi niivõrd, et seda veel uuesti läbimängida ei ole enam üldse teravmeelne. Exploitation kõige halvemas tähenduses. Minu arust parim (st. kõige halvem) näide on "Edward Scissorhand". Rääkimata veel siukstest jubedustest nagu "Stepford wives". Aga see oli siiski tervitatav, et filmis oli kokku pandud kaks täiesti kontrastset keskkonda.

Poole filmi peal, kui parajasti käis tüütu tulevahetus pimedates industriaalvaremetes, mõtlesin piinlikustundega, et olen jälle naiivses usus oma kollektsiooni rikastanud ühe kehvavõitu kultusfilmiga. Arvasin juba, et viimane asi mida tasub loota on leidlik lõpp. Kuid kõige parem oligi just see. Üsna ootamatu ka, vähemalt mina arvasin vaid minuti võrra varem ära. Seega sai sellest nähtutest kõige toredam mehe ja koera vahelise sõpruse film.

Ma olen ise päris pika staazhiga nö. kassiinimene ja koertest eriti lugu ei pea. Aga sellise hulkurielu puhul, nagu siin filmis, on koer küll parim seltsiline. Mul oli kunagi Bulgaarias üks äärmiselt südamlik ja kurb kokkupuude koertega. Ööbisin Sofia linnapiiril kavatsedes järgmisel hommikul alustada teed Kreeka piirile. Sofias oli väga palju hulkuvaid koeri. Nad kõik olid täiesti nälginud. Ainult luu ja nahk. Isegi üks koera laip vedeles kesklinna tänaval. Kui ma seal lageda taeva all siis ööbisin, ilmus kuskilt üks selline koer ja hakkas mu seljakotti tuhnima. Mul polnud endal ka üldse süüa, ainult üks leivapäts, millest olin plaaninud terve järgmise päeva toituda, nii et polnud talle midagi anda. Koer oli nii pealetükkiv, et teda tuli lausa füüsiliselt eemale tõugata. Ta oli nii nõrk, et kukkus selle peale pikali. Hommikul ärgates nägin, et koer hiilib ikka läheduses ringi. Hakkasin maantee poole kõndima, koer kohe mulle järele. Loopisin teda kivikestega, sest kartsin, et ükski auto ei taha peatuda, kui näevad et ma olen koos mingi räpase koeraga. Ise mõtlesin samal ajal, et jätan vaesekesele kindlasti pool leiba, kui peaks kiiresti auto peale saama. Ja saingi. Ja siis, juba poolel teel Kreeka piiripunkti tuli äkki see koer meelde. Masendav. Siiamaani ei suuda endale andestada.







laupäev, 23. veebruar 2008

"Even dwarfs started small" (1970)


director: Werner Herzog
96min.
West Germany


Otsustasin, et peaks ikkagi mitte eriti inspireerivate filmide kohta ka märkmeid tegema. Kasvõi mõned huvitavad pildid, kui midagi kirjutada ei oska. Sest blogiga alustades oli põhiline eesmärk pidada päevikut nähtud filmide kohta. Muidu nad ei jää ju kõik meelde, kui neid nii palju vaadata. Teine eesmärk oli sundida end veidi rohkem nähtu üle mõtlema, aga pole midagi teha, kui mõni asi ei avalda piisavalt muljet.

Herzogil on õige mitu enneolematult põneva teemaga filmi. "Even dwarfs..." tõotas ka nagu huvitavat elamust, kuid sain taas järjekordse pretensioonika arthouse'i kogemuse.
Olen pannud tähele, et mõnede arust on kääbused eriti naljakad. Mitte niivõrd halvas mõttes, rohkem nagu lihast ja luust multifilmitegelased. Ja eks nad ole parajalt nilbed ka. Väga raske on neid kuidagi tõsiselt võtta. Kahtlustangi, nii pühadustteotavalt kui see ka ei kõlaks, et Herzogil oli eelkõige vajadus teha ainult kääbustest osatäitjatega film.

Kuid teema on tegelikult alati aktuaalne ja terav, sest lolle inimesi jätkub kuni aegade lõpuni. Nii palju kui ma seda allegooriat suudan mõista, rääkis lugu rahulolematutest inimestest, kes mässavad ilma isegi teadmata mida nad tahavad. Ja mäss muutub inertsist mõttetuks kaoseks. Loo alguses kuulab politsei ühte mässajat üle, teised istuvad vaguralt reas nagu pahandust teinud lapsed. Ülekuulatav korrutab jonnakalt, et ta ei vasta ühelegi küsimusele. Kõik kokku on täielik farss, neil polegi midagi varjata, nende pahateod on niivõrd mõttetud, et neid ei saagi põhjendada. Ja neid pole isegi mõtet karistada, sest nad on tõestanud, et nad ei ole isegi võimelised korralikult laamendama.

Ma arvan endiselt, et kino ja üldse kogu kunsti puhul on esmatähtis meelelahutus. Meelelahutus pole mingi suvaline jama, see on väga tähtis asi ja ma ei saa üldse aru, kui öeldakse, et see või teine asi oli "lihtlabane meelelahutus". Meelelahutus peab olema meelierutav, kaasakiskuv, mõtlemapanev, atraktiivne. See film ei olnud eriti hea meelelahutus. Kõige rohkem häiris hästi suvaline dialoog. Huvitav kas mingit ideed esile tuues peab mõni muu külg selle arvelt kannatama? Võibolla oligi point panna vaatajat mõtlema teda ärritades, kuid see ei olnud niisugune jõuline ülesküttev ärritus, vaid ärritavalt uimane ja nõutukstegev. Aga võibolla lootsin ma siiski vaid kääbuste arvel nalja saada. üsna rumal minust. Juba varasemast kogemusest oleks pidanud teadma, et mul pole kääbustega mingit teemat. Tegelikult mulle ei meeldi isegi tavalised lühikesed inimesed. Kuna ma olen juba märkimisväärselt pikalt siin heietanud, siis tundub, et see on üks neist paradoksaalsetest teostest, mis on vaadates jama, kuid millel on tänuväärne omadus hiljem järgimõeldes küsimusi esile kutsuda.

Mul seostus see film ühe nõmeda provokatsiooniga, mis toimus u. aasta tagasi, kui avati ümberehitatud Tartu mnt. Tõeliselt piinlik oli nende "anarhistide" pärast. Ma ei ole küll kursis, mis neid seal idiooti mängima ajendas, minu arust oli see kuidagi seotud muuhulgas jalgrattateedega. Erilised ärahellitatud ahvid sel juhul. Ma ise ei viitsi enam rattaga sõita, aga väike eluga riskimine autode vahel kihutades ja lastevankritele napikate tegemine on ju põhilõbu asja juures. Minge kuu peale oma turvaühiskonnaga!







kolmapäev, 20. veebruar 2008

"Manson" (1973)


director: Robert Hendrickson / Laurence Merrick
83min.
USA


Tundub, et mulle meeldib kirjutada. Informatiivsete filmiarvustustena on need jutud siin vist üsna kõlbmatud. Üha rohkem hakkavad muutuma pigem filmide poolt esile kutsutud seoste ja mälestuste kogumiteks. Kuskil blogis, kus oli toodud nimekiri kohalikest filmiblogijatest oli minu saidi puhul ette heidetud punktisüsteemi puudumist. Ma ei oskaks kuidagi filme niimoodi hinnata, sest ma kirjutan tihtilugu hoopis mingitest sentimentaalsetest väärtustest, mis pole üldse seotud filmide kvaliteediga. Aga kuidas saaks nimetada mõnda saamatult tehtud filmi halvaks, kui ta äratab nii palju igasuguseid mõtteid?

Niisiis, esmakordselt katsetasin õlimaali 1995. Üks esimesi oli Charlie portree Kristusena, samas poosis nagu ühel Tiziani maalil. Tähendab, et see hull habemik on mind juba pool elu kollitanud. Raske öelda miks, sest mida rohkem ma tema kohta teada saan, seda ebasümpaatsemaks ta muutub. Kinnismõtetega hullud prohvetid on nii igapäevane nähtus. Tasub vaid minna KuKu klubisse, õigel hetkel peale sattudes võib neid sealt lausa karjakupa leida. Parasiidid, kes mürgitavad ümberkaudsete mõtlemist oma pealetükkiva skisoidse lobaga. Ohtlikud ainult kõige lollimatele, kuid ikkagi tülikad energiavampiirid. Mansonist, kui sellisest sain ma lõplikult aru pärast dokumentaali "Charles Manson superstar" vaatamist. Muidu kaheldava väärtusega ja nürimeelselt erapooliku ekstremistliku natsiokultismi alatooniga, kuid sisaldab ka kõvasti olulist materjali. Nimelt pikki intervjuulõike Mansoni endaga. Sealt selgub, et tüübil sõidab katus ikka täie hooga. Mitte et ta täiesti seosetut juttu ajaks. Vastupidi, nii mõnigi tõetera on ta jutus peidus. Kuid ta hüppab poole lause pealt ühelt teemalt teisele, loob kohatuid seoseid ja üldistusi, kaotab hetkeks täiesti enesekontrolli ja hakkab nagu mingi kojanarr grimassitades mööda ülekuulamisruumi ringi karglema, siis järgmisel hetkel tardub mõtlikku poosi ja tsiteerib Nietzschet või piiblit (või mis tsiteerib, ta ju peabki ennast Kristuseks), võtab kitarri ja laulab mõne armastuslaulu, siis sõimab vangivalvurit ja lööb jalaga prügikasti. Ja lõpuks väidab, et tegi niisama nalja või siis vaatab täiesti tõsiselt silma ja ütleb "I am you". Kõlab nagu skisofreenia musternäidis ju. Kuid samas ei ürita endast üldse tõsiseltvõetavat muljet jätta, lööb kõigele käega, viskab mõne muretu nalja. Et täitsa siuke kift kutt peaaegu. Võiks teinekordki koos hängida. Seetõttu ma saan aru küll, miks teda mitte mingil tingimusel vabadusse ei lasta. Võiksin oma tuttavatest nimetada terve rea inimesi, kes nagu muuseas taolise kameeleonliku manipulatsiooni lõksu langeksid. Aivar Palumäe tundub mulle natuke nagu väike süütu Eesti Manson.

Käesolev dokumentaal on teise nurga alt tehtud ja on arvatavasti kõige asjalikum Mansoni film. Teda ennast kuuleb siin väga vähe rääkimas. Film algab kommentaaridega, mis liialdavad ülivõrdes negatiivsete omadussõnadega, kuid üldiselt puudub lool häbimärgistav toon. Jääb mulje, et asju on püütud näidata sellistena, nagu nad päriselt olid. Film on valminud mõned aastad pärast kohtuprotsessi, kuid enamus materjali on filmitud sündmuste toimumise ajal ja enne seda. Filmi ajal kehtis veel mitmete vangistatute puhul surmanuhtlus, kuid hiljem asendati see seaduse muutudes eluaegse karistusega. Intervjueeritud on Mansoni sekti liikmeid ja nende kongikaaslasi. Neid, kes elasid kommuunis vaid mõnda aega ja neid kes jäid kokku veel ka pärast liidri vangistamist. Räägivad täiesti vabalt ja sundimatult midagi varjamata. Näiteks üks keskseid tegelasi, Squeaky Fromme, kes mõned aastad hiljem kukkus kinni presidendi atendaadikatse eest, jutustab siin oma intiimsest suhtest relvadega. Ühes käes on püss, teises armeenuga ja süles vingerdab madu. Rõhutatud on, et kogu materjal on täiesti dokumentaalne, lavastatud pole midagi ja kõik tegelased on tõesti need, kes nad päris elus on. Vähemalt fännide jaoks on see võimas kogemus - näha paljaks aetud peadega Manson Family tüdrukuid otse kaamera ees nugadega vehkimas ja kuulutamas "It will make nazi Germany look like a picnic!". Kuidas nad tahtsid Frank Sinatrat lihakonksu otsa riputada, elusalt nülgida, sel ajal tema muusikat kuulata ning pärast tema nahast tehtud suveniire hipipoes müüa. Ja siis kohe sinna kõrvale neid samu inimesi süütute looduslastena happeuimas kukerpallitamas ja bongosid tagumas. Teadupärast toitusid nad põhiliselt supermarketite prügikastidest leitud ülejääkidest. Üks naljakamaid fakte oli see, et teinekord pidi mõni tüdruk marketidirektoriga keppima, et prügikorjamise luba saada. Või siis, et tegelikult meeldis Mansonile hipide kallal norida "because they're asking for trouble, they look too different." Ta ise eelistas pigem kauboiriietust. Charliel oli oma tseremooniavest, üleni peenelt mustreid täis tikitud, kuulekate tüdrukute aastatepikkuse töö vili.

Paul Watkins ja Brooks Poston, mõlemad endised Mansoni jüngrid, on loonud kena filmimuusika. See on iseloomulik akustilisel kitarril põhinev melanhoolne hipifolk.

Materjal on hea montaazhiga. Küsitletavaid on palju, nende jutt on lõigatud lühikesteks juppideks ja see on nii ladusalt kokkusobitatud, et vaid ühel korral on kuulda intervjueerija häält. Tekib tunne, et lugu jookseb iseenesest ilma kõrvalise abita. Veel on hea, et asjale on lähenetud püüdlikult kunstipäraselt. kasutatud on ohtralt igasuguseid oma aja videotrikke - peegliefekti, poolitatud ja mitmeks sektoriks jagatud kaadrit jne. Erineva pildikvaliteediga materjal moodustab huvitava kunstilise terviku.

Aastal 1977 lasi üks Mansoni fänn (kes küll ei kuulunud kunagi Familysse) ühe rezhissööridest maha.

P.S. Kuidagi ei õnnestunud netist leida filmi posterit ja panin siis selle asemel Charlie tehtud joonistuse kuradist.