"Weasels rip my flesh" (1979)

director: Nathan Schiff

67min.

USA

Film, mis võtnud nime ühe Frank Zappa albumi järgi. Mul on see plaat kuskil olemas ja mäletan, et kuulasin seda kord trollis ja see ei teinud sõitu põrmugi lühemaks. Zappale omase snobismiga tehtud dadasümfoonia. Ei lähe mulle ammu enam sellised asjad korda. Nathan Schiffi film pole samuti kergelt seeditav. See on ketshupist nõretav splatter mutanteerunud inimesesuurustest nirkidest. Nii radikaalselt halvasti ja algeliselt teostatud, et näeb välja nagu mingi abstraktne videokunst. Ma olen ju näinud igasuguseid filmimaailma värdsünnitisi, kuid "Weasels rip my flesh" on selles kategoorias ikka väga tõsine tegija. Naljakas, et sellised filmid on alati ulmekad või õudukad, mis nõuavad palju rohkem tööd kui mingid argised draamad. Kui oskusi pole võiks ju teha lihtsalt filmi, kus keegi istub toas ja räägib. Et põnevam valgustus oleks, võib vahepeal laelampi kõigutada jne. Aga ei, peab efektidega jändama ja need on siin sellised: näiteks kosmoselaeva õhkutõusu kujutatakse sedasi, et laua peal on väike plastmassist rakett (nagu need paarist osast kokkupandavad üllatusmuna mänguasjad) ja kahelpool raketti on põlevad paberinutsakad. Ja kui ta alla kukub, siis on poriloigus näha väikest sulpsatust. Nii et soe soovitus tõelise põhjasaasta fännidele.

"The alien factor" (1978)

director: Don Dohler

79min.

USA

Et mitte liiga süviti minna, et hoida ikka balanssi, tuli vahelduseks võtta midagi tõeliste z-filmide vallast. Oli siis ka väärt asi? Jah, seekord oli tõesti kõik nii nagu ühes "so bad it's good" filmis olema peab. On maandunud ufolaev ja metsast leitakse lõhkirebitud laipu. Või siis roheliseks värvitud krimpsus nägudega nukke, mille järgi pannakse diagnoos, et need inimesed on surnud progeeria kätte. Tulnukaid on siin mitut liiki. Üks kannab helesiniseid kottis teksapükse, teine varrukatriipudega suusajopet, kolmas on platvormkingadega lumeinimene. Pluss lõpuks lisandub ka läbipaistev dinosaurus. Et sellist kooslust näha, ei jää vist muud üle kui "Alien factor"it vaadata. Kuskil maakolkas siira entusiasmiga tehtud ulmeõudukas, mis töötab täitsa kenasti oma lihtsuses, sisaldades ka üht teist enneolematut. Ei saa öelda, et tegijatel pole olnud mingeid oskusi, täiesti rahule võib jääda, aga ikkagi kuidagi naljakalt välja kukkunud kõik. Vähegi paremates tingimustes tehtud filmides ei kohta nii white trash osatäitjaid ja ei filmita haiglastseene magamistoas.

"The house with laughing windows" (1976)

director: Pupi Avati

110min.

Italy

On üks teine Itaalia film, kus külasse saabub restaureerija ja kogu ebausklik külarahvas on selle vastu. Nii on "An angel for Satan"is, mis on väga hea mustvalge gooti õudusdraama. "House with laughing windows"is ootab restaureerimist vana kiriku krohvi alt leitud maal, mille autoriks on hulluks peetud kunstigeenius. Parandustööde käigus selgub aga, et tegemist on hoopis millegi süngemaga kui tavaline pühaku martüüriumit kujutav fresko. Kunstnik asub müsteeriumit lahendama, avastab väikelinna elus kuratlikke varjukülgi, ning mässib end võrku millest ei suuda enam eluga välja rabeleda. Küll räägitakse sellest filmist kui millestki ennenägematult kummalisest või kui tõelisest shedöövrist kunstiliste thrillerite vallas. No ma ei tea, siin oli ikka piisavalt palju igasugust lollust, kasvõi need samad naervad aknad. Nad on jah tõepoolest olemas, terve filmi ootasin nende nägemist, aga ainus mõeldav põhjendus nende olemasolule on, et oleks huviäratav pealkiri. Täpselt samal tasemel huvitavaid Itaalia müstilisi thrillereid on rohkem kui sõrmedel üle lugeda jõuaks. "Perfume of the lady in black", "Death laid an egg", "Short night of the glass dolls" kui mainida vaid esmasena meenuvaid. Mina sest ülivõrdes küll rääkida ei julgeks. "Zeder", üks teine Pupi Avati film mida hiljuti vaatasin, oli ikka palju asjalikum.

"Symptoms" (1974)

director: Joseph Larraz

86min.

UK

Jätkuvalt psühholoogilisel lainel. Sarnaselt eelmisele postitusele käib ka "Symptoms"i tegevus Inglise provintsis. Keset metsa suures maamajas elab üksinda neiu Helen. Talle tuleb sõbranna külla, et mõneks ajaks seltsi pakkuda. Kohe on selge, et kõik pole päris korras. Helen on kuidagi äraolev ja mureliku olemisega. Tundub, et midagi on varem juhtunud. Kuskil varitseb mingi saladus, mis ei lase teda öösiti magada ja paneb aeg ajalt hirmunult üle õla piiluma. "Symptoms" on selline film, mis teeb vihjeid, annab mõista, laseb oletada ja tekitab küsimusi, aga see kõik toimub vaataja peas. Üle poole filmist ei juhtu midagi erilist, ainult vestlused ja jalutuskäigud. Aga just see osutus huvitavamaks pooleks. Siis tuleb esimene mõrv, valikuvariante jääb järjest vähemaks ja lugu liigub sirgjoonelise lõpuni kus seisab Helen jälle üksinda oma õnnetus hullumeelsuses. Teda mängis Angela Pleasence, kes on Donald Pleasence'i tütar. Näos leidus tõepoolest sarnasust, nii et mitte just klassikaline ilu etalon, aga väga hästi mängis.