"The innocents" (1961)

director: Jack Clayton
100min.
UK

Suursuguses mõisas keset maalilist loodust elavad orvud Flora ja Miles. Rikas linnaonu palkab miss Giddensi neile lapsehoidjaks. Kogu vastutus jääb temale, sest onu ei viitsi lastega tegeleda ning ei taha neist enam midagi kuulda. Alguses tundub kõik hästi, kuid siis visatakse Miles koolist välja, sest ta avaldab teistele lastele halba eeskuju. Miss Giddens ei suuda seda uskuda, kuid varsti paistab temalegi, et lastega pole kõik korras. Nende käitumine on kuidagi kohatult sündsusetu ja selle põhjuseks on maja paheline ajalugu.

Enne vaatamist olin vaid kursis, et "The innocents" on kummitava maja film. Tegevuspaik on tõesti suur viktoriaanlik loss ja on kõvasti southern gothic fiilingut. Poole pealt hakkas lugu väga tuttavaks muutuma. Meenus 1999 a. film "Presence of mind". Arvasin, et see on "The innocents"i remake, kuid selgus, et need mõlemad põhinevad Henry Jamesi novellil "Turn of the screw" ("Kruvi keere", LR 1993). See on vana psühholoogilise õuduskirjanduse klassika, mida on korduvalt nii kinos kui teatris lavastatud. Ka "The others"it peetakse vahest üheks selle tuletiseks. Seal ju samuti tühi isoleeritud loss kahe lapse, teenijate ja paranoilise noore naisega. "Presence of mind"is oli püütud kõigest väest horrorit esile tuua ja hirmuäratavam pool on lihtsalt võimendatud. Kõik see on "The innocents"is ridade vahel olemas, ainult et seda pole kõva häälega välja öeldud, mis jätab ruumi ka teistele tõlgendustele. Ja mitmeti tõlgendatavad lood on alati huvitavamad. Võib võtta tõesti kui kummituslugu päris vaimudega, aga pakub ka täiesti ratsionaalset ja veelgi süngemat seletust. Ja seda viimast saab veel omakorda mitme külje pealt tõlgendada. "The innocents" on rõhutatult vanamoodne õudusdraama (tiitrite graafika on juba selline), mitte shocker. Pole mingit vägivalda ega ehmatusekohti. Paar korda ilmuvad kauguses hääletute figuuridena surnute hinged. Nagu märgid ettemääratud halvast tulevikust. Nii kogunebki distantseeritult üldine ängistus. Nagu piknik rahulikul ideaalmaastikul, mida varjutab alaliselt hall vihmapilv. See on alateadvuse varjukülg, pöördumatu traagilise saatuse eelaimdus. "The innocents" on väga psühholoogiline film, kuid mitte närvipinget tekitav ega juhet kokku ajav. Ta loob vaiksel tagasihoidlikul moel pildi ebausklikust mõttemaailmast, kus sünged ja pahelised mineviku varjud ei ole lihtsalt niisama, vaid on õnnetuse avaldumisvormid, mis justkui näitavad end füüsilisel kujul. Lugu lõppeb ühe lapse surmaga ja see lõpp on seda süngem, et surmale ei leidu mingit põhjendust. See toimub justkui vaid selleks, et kroonida püüdlikult hoolitseva lapsehoidja lootusetut ebaõnne.

Huvitava faktina tasub ka mainida, et heliefekte "The innocents"ist on kasutatud "Ringu" tapva videokasseti helitaustas.

"The hourglass sanatorium" (1972)

director: Wojciech J. Has
124min.
Poland

Kinomajas olid just Poola filmide päevad. Päris kinno ei viitsinud minna, aga plakatinäitus huvitas küll. Kui oleks läinud, siis "Saragossa manuscript"i vaatama, aga see mul juba niikuinii kodus riiulis ootamas. Valisin Wojciech Has'i ühe hilisema filmi "Liivakella sanatoorium", sest sel on hullem poster.

Härra Josef sõidab rongiga sanatooriumisse oma vana isa vaatama. Kostüümide järgi võib oletada, et tegevus toimub 30ndail. Juba algusest peale on eriline atmosfäär. Natuke sünge ja gootilik. Väga Kafkalik ka. Näod on kaamed nagu laipadel, käitumine kuidagi salapäratsevalt tähendusrikas, interjöörid hämarad ja tolmused, valgustus ebamaine. Sanatoorium asub poollagunenud juugendlikus mõisahoones ja seal on ainult üks teenija ja arst. Patsientidele pole mingeid erilisi protseduure ette nähtud, neil lastakse lihtsalt magada, sest see on ebatavaline koht, kus aeg on peatunud. Reaalsel hetkel ja kujutelmal ei ole seal vahet. Ja nii ongi järgnevad kaks tundi üks otsatu rännak läbi ähmaste mälestuste. Josef jalutab sujuvalt ühest unenäolisest episoodist teise. Teda saadavad mõned tegelased minevikust, lapsepõlvesõber ja kunagine armastatu. Ta on peaaegu kogu aeg ümbritsetud inimestest, kes tegelevad mingite vähem või rohkem imelike toimingutega ja ei sekku otseselt dialoogi. Vahakujude muuseum, külakarneval, lahinguväli - siin on väga palju statiste.

Raske oli siit sürrealistlikust seiklusest mingit ideelist pidepunkti leida. Ta ei ole niikuinii traditsioonilise narratiiviga, seega ei teki vaadates ka ootusõhinat, et huvitav kuidas kõik küll lõppeda võib? On palju fragmente ja mõttesähvatusi, mis algavad tühjalt kohalt, lõppevad poole pealt, tulevad jälle tagasi ja katkevad sama ootamatult. Atraktiivsus põhineb suures osas nende stseenide üllatavas kontrastsuses ja kuivõrd sujuvalt neid on suudetud kokku liita. Visuaalselt on see väga leidlikult ja vaimukalt lahendatud. Montaazhitrikkide abil liigutakse pööningukambri voodi alt kärarikkale turuplatsile või ühest aastaajast teise. Sinna juurde veel fantastiliselt meisterlik valgustus ja huvitavad dekoratsioonid. Minu maitsele liigselt müstifikatsiooni kalduv kunstifilm, mis on siiski täiesti nauditav tänu meelelahutuslikult kirevale visuaalsele poolele.

Amoraalsed filmiõhtud 7: "Cafe flesh"

Kolmapäeval, 23. aprillil, kl.20

Non Grata Kunstikonteiner, Ülase 16 / Madara 22

Amoraalsed filmiõhtud 7

"Cafe flesh"

rez. Rinse Dream

USA 1982

"THE TIME...Five Years After The Nuclear War. THE SURVIVORS...Post-Nuke Thrill Seekers Lookin' For A Kick."

"Cafe flesh" on postapokalüptiline ulmekas. Kunstiline film, mis on ehe dokument 80ndate new wave'i avangardsemast poolest, samuti nagu näiteks kultusliku mainega "Liquid sky". Vahe on vaid märgatavalt paremas produktsioonis. Lisaks muidugi ka see, et "Cafe flesh" on pornofilm.

Pärast kolmandat maailmasõda on 99 protsenti inimkonnast muutunud nö. seks-negatiivseteks. Füüsiline kontakt ajab neid iiveldama, kuid iha on säilinud. Ülejäänud positiivne üks protsent töötab klubis "Cafe flesh", kus toimuvad igal õhtul seksietendused, mida õnnetud mutandid vaatamas käivad. Niisama filmis ei seksitagi, kõik pornostseenid toimuvad klubi laval nagu performance'id, neis kasutatakse fantastilisi kostüüme ja ebatavalisi dekoratsioone. Saateks ajastukohane new wave soundtrack. Atmosfääri on võrreldud ka "Clockwork orange"iga. "Cafe flesh"i kohta on öeldud, et kui oleks tingimata vaja elu jooksul ära näha üks pornofilm, siis peaks just seda filmi vaatama.

"Caveman" (1981)

director: Carl Gottlieb

91min.

USA

Mulle meeldivad nii hästi kui ka halvasti tehtud koopameeste filmid, aga nii kaugele ma pole veel jõudnud, et ma teadlikult komöödiatena lavastatuist suudaks rõõmu tunda. "RRRrrr!", mida ketras vahepeal TV1000 pealt, on neist kõige ärritavam, sest see on prantslase tehtud (see sama hull, kes on saanud hakkama ühe "Asterix"i käkiga) ja prantslased paistavad vahest silma erakordselt halva huumorimeelega.

Lugu on vana tuttav, nagu nad kõik alati on. Põhisangar on hädavaresest Atouk (Ringo Starr), kes visatakse hõimust välja. Seikleb siis seal ürgmaailmas, leiab uusi sõpru, teeb kogemata avastusi ja lõpuks saab oma endise hõimu juhiks. Ei muud, kui rida labasevõitu sketshe. Need kõige mõttetumad on nagu halvasti räägitud anekdoodid, kus pole osatud pinget kasvatada ega puänti välja tuua. Stop-motion karikatuurdinosaurused olid OK. Tegelikult kõik naljad ei olnud nii hullud ikkagi vist, aga need halvemad tõmbasid üldise taseme alla. Film neile, kellel on kõrge taluvus infantiilse huumori suhtes.

"Devil dog. The hound of hell" (1978)

director: Curtis Harrington

95min.

USA

Vahepeal olen sattunud vaatama lahjemat sorti filme, mis eriti mainimist ei väärigi, kuid midagi tahaks siiski kirjutada. Esiteks siis "Devil dog", millel oli ainult väga tagasihoidlik naiivne võlu. Lootsin palju enamat. Näitlejate asemel on siin mingid stereotüüpsed marionetid, mida tõstetakse ühest kiiruga vorbitud telefilmist teise. Mingi Ameerika keskklassi perekond, kaks ilmetut teismelist last, äärelinna aiamaja, pidevalt muru kastev naaber jne. Neid hakkab kimbutama ebamaine kurjus, mida kehastab üks lambakoer. Eelloost saab selgeks, et möödunud on tuhat aastat ja taas on kätte jõudnud hetk, et satanistid saaksid maa peale kutsuda deemon Barghesti, kes esineb koera kujul. Kõigepealt kõrvaldatakse väljavalitud pere endine koer ja siis sokutatakse selle asemele kutsikas, kelle sees elab põrgukoletise hing. Kõik pereliikmed hakkavad muutuma imelikult pahatahtlikeks ja ainus kes halba aimab on isa. Tema on ainus, kes suudab maailma päästa. Vist ainsad vaatamist väärivad kohad olid need, kus koer kasutab ohvrite kallal oma võlujõudu. Ta lihtsalt ilmub kohale ja passib keel suust väljas ja siis näitlejad hakkavad imelikke nägusid tegema - värisevad ja pilk eksleb siia-sinna, käib sisemine võitlus. Teine mõõdukalt naljakas koht oli, kus isa kurdab parapsühholoogile, et pere peab öösiti pööningul musta missat ja näitab laste joonistatud pilti. Parapsühholoog muutub seda nähes kohe murelikuks: "It's a pity it isn't a one-eyed devil, they are not the brightest. But the three-eyed devils are all-seeing, the cleverest."

Lõpuks saab kangelasisa muidugi koerast jagu, saadab ta tagasi põrgukatlasse järgmist tuhandet aastat ootama. Action toimub üsna ootamatus kohas - kosmoserakettide angaaris. Kuid viimaks, ennäe, meenub lastele, et salakavalal koeramüüjal oli korvis veel kümme koerapoega! Tell me something new...