neljapäev, 31. jaanuar 2008

"Centipede horror" (1984)


director: Keith Li
93min.
Hong Kong


Vaatasin ära. Hong Kongi musta maagia horror sajajalgsetega. Imelik ja salapärane, odavalt tehtud, natuke perversne, selline nagu nad peavadki olema. Siis sirvisin IMDb arvustusi. Loen esimese, siis teise ja kolmanda, loen lausa mitu lehekülge järjest. Mõttes muudkui korrutan wtf?!-wtf?!, ei suuda lihtsalt silmi uskuda. Kõik arvustused pasundavad mingist enneolematust ebamaisest õudusest ja vägivallast, mille peale publik kinosaalist esimese viie minuti jooksul välja jookseb ja ei saa pärast nädalate kaupa magada. Et "Guinea pig" filmid on selle kõrval nagu lastesaated, et see tuleks ära keelata ja rezhissöör vangi panna. Et mingid piinarikkalt pikad kastreerimisstseenid ja silmade väljatorkamised.

Mõtlesin, et kas mul on äkki midagi viga? Mis ajast on sajajalgsetest saanud kõige hirmuäratavamad olendid? Sellised Hong Kongi filmid ei saagi kuidagi maailma kõige hirmsamad olla, neil on hoopis teine väärtus. Või äkki käis jutt mingist teisest samanimelisest filmist hoopis. Hakkasin uuesti vaatama, võibolla läks tõesti midagi kaduma sest subtiitrid olid peaaegu loetamatud kuid veendusin, et esimese viie minuti jooksul ei juhtu absoluutselt midagi vägivaldset. Siis asusin juba messageboardi vastuväiteid kirjutama, kuid avastasin et seal oligi juba selline teema üleval. Tuli välja et mingi hull oli erinevate nimede all valearvustustega pommitanud. Aga need olid täitsa huvitavalt kirjutatud, kahjuks ainult puhas vale.

Pole põhjust olnud Indiana Jonesi filme juba ammu vaadata, kuid lapsepõlvest mäletan, et ühes neist oli eriti ilge koht. See kuidas mingis maaaluses templis tuli käsi pista läbi limase ussikestest kihiseva seina. Siiamaani tekitab vastikusevärinaid. Ja ma võin ühe tõestisündinud rõveda putukaloo ka jutustada.
Mõned aastad tagasi juhtus siuke lugu, et mul läks WC täiesti umbe. Sidusin siis rätiku näo ette ja hakkasin üle ääre ajavat sitta ämbriga välja tassima. Ma ei mäleta kuhu ma selle sita viskasin, kuidagi sain igal juhul töö tehtud. Ämber ei mahtunud prügisahti ja eriti nilbe tundus mõte seda pesema hakata. Niisiis viskasin ta eest ära rõdule. Aga kuna ma ei kasuta oma rõdu, ei käi peaaegu kunagi seal, siis unustasin ämbri sinna seisma.
Umbes aasta hiljem toodi maja ette prügikonteiner, et elanikud saaksid mööblit ja muud suuremat kola välja visata. Korjasin siis prahi kokku, vaatasin ka rõdule ja leidsin vana tuttava ämbri. Sinna oli kogunenud aasta jooksul päris palju vihmavett ja paksult igat sorti vaklasid. Ja see haises täiesti kirjeldamatult. Tõeline õudusteämber.

"Centipede horror"is pole mitte midagi ligilähedastki. On ainult tavalise väljanägemisega mürgised sajajalgsed, kelle hammustused tekitavad suuri haavu. Pärast muutub nägu umbes sarnaseks nagu halvasti grimeeritud zombidel. Üks neiu saab juba ainult loomakeste nägemisest südamerabanduse ja sureb samas. Maitea, ei ole ju nii hirmus. Muidu on aga üsna jube lugu küll. Teistes nähtud HK maagiafilmides on rituaalid rohkem nagu action stseenid, aga siin on tehtud aeglasemalt poolhämaras sünge muusika saatel. Üllatavalt loogiline jututstuse järgnevus on ka ühe aasia filmi kohta. Võib lausa uskuma jääda. Neid sajajalgseid paneb ründama kurja nõia needus ja kannatada saavad täiesti süütud inimesed. Süüdi on nende ammu surnud vanaisa. Tegelikult võlurite aukoodeks keelab needuseid, mida saab järglastele üle kanda, kuid see mässumeelne võlur on siin täiesti leppimatu. Raske on see nende nõidade omavaheline sõda. Selgitatakse mõningaid nippe. Üks nõid kasutab needuse mahavõtmisel nähtamatute vaimude abi.

Retsept on selline:
varasta laste laipasid, küpseta tulel nende lõuad!, jäta kuivama kuni õli nõrgub välja ja vala see siis väikeste nukkude sisse. Pane nukud kirstu, ütle kolm korda päevas 49 päeva järjest võlusõnu, kuni nukud ärkavad ellu ja on võimelised kirstu ise avama ja püsti tõusma. Ja siis nad on juba nähtamatud.

Teine nõid toimetab jällegi marionett linnuluukeredega. Paha võlur sureb lõpuks nii, et paks madu tungib pealaest välja.

Ühe koha peal oli väga tuttav meloodia. Tükk aega mõtlesin, kus ma seda kuulnud olen? Ja mõtlesingi välja lõpuks - seda on sämplinud hiphopi grupp Cannibal Ox. Üks parimaid kaasaegseid räpibände, soovitan kuulata.













"The dead next door" (1988)


director: J.R. Bookwalter
84min.
USA


"Another Evil Dead"

Sattus paar nädalat tagasi selline zombifilm mängijasse. Vähenõudlik rumal lugu, ega siin millestki pikalt jutustada pole. Amatöörfilmi tase nii kaameratöö, näitlejate kui ka kõige muu osas. Suudab oma eheduse säilitada umbes esimesed kaks minutit, edasi läheb järjest tüütumaks. Aga igal pool jääb ette nagu oleks mingi kõva kultusfilm. Millalgi 90ndate keskel, kui ma esmakordselt Eestis splatterfilme müügil nägin, siis oli "The dead next door" kohe ka "Cosmos Control"is olemas. Võibolla seepärast, et pilt filmikarbil näeb ahvatlev välja.

Vist oli nii, et epideemia põhjustasid keemilised eksperimendid militaarbaasis. Ringi sõidavad patrullautod sildiga "Zombie squad". Valge Maja ees protestivad zombiõiguslased loosungitega "Let the dead walk". Ega need surnud ei paistagi eriti ohtlikud. Rohkem nagu mingid tülikad räpakollid, kes tahavad kõigil kaelas rippuda. Politsei otsib abi sõjaväearstilt, kes kannab kollast nokkmütsi kirjaga "Once I thought I was wrong, but I was mistaken!" Ta ei võta seda terve filmi jooksul kordagi peast. Doktor teeb laboris zombidega lõbusaid eksperimente - näiteks on paigaldanud kõneaparaadi, nii et laip saaks öelda "Feed me, I'm hungry." Jõutakse jälile ususektile, mida juhib päikeseprille kandev pastor Jones (Jonestowni massimõrv), kes kuulutab, et zombid on märk jumala õiglasest vihast. Seda ei tohi takistada vaid tuleb zombisid juurde toota nii palju kui võimalik. Kiriku keldris on väike zombifarm.
Arsti nimi on Savini, politsei nimi on Raimi, ühe sektiliikme nimi on Carpenter - tegijad on õudukafännid olnud.

Oleks nagu paar päris vaimukat ideed, aga need üksikud naljad ei suuda veel seda läbikukkumisele määratud jama päästa. Tundub, et kellelgi oli kinnisidee teha zombifilm. Las siis olla pealegi. Sain hiljuti kätte "Orgy of the dead"i DVD ja seal oli lisana intervjuu rezhissöör Stephen Apostolofiga. Vana exploitationi veteran imestas kohe alguses, et mis on filmide puhul nii erilist, et kohe kui mõni neid lohakalt või halvasti teeb, saab ta sellega kurikuulsaks. Filmikunst on tõesti väga ülehinnatud.













"Cannibal" (2005)


director: Marian Dora
90min.
USA / Germany


Mõned aastad tagasi, kui see tõestisündinud lugu päevauudistest läbi käis, vaatasime sõpradega dokumentaali zoofiiliast. Südamlik film, kus enamasti keskealised ja mitte eriti atraktiivse välimusega inimesed rääkisid oma armastusest loomade vastu. Jäi mulje, et nad on väga üksildased. Nii üksildased, et nad armuvad loomadesse, kes näitavad oma ennastohverdavat kiindumust. Ja siis justkui teema jätkuks jutustas Margus loo kahest Saksa homost, kellel tekkis internetitutvuse kaudu väga radikaalne sadomaso suhe. Mõlemad unistasid kannibalismist, Armin Meiwes tahtis inimliha süüa ja Bernd Jürgen Brandes tahtis olla söödav. Nii see juhtuski. Jürgen neelas paar topsi valuvaigisteid, lasi oma peenise maha lõigata ja suri kolme tunni jooksul verekaotusse (teine luges samal ajal "Star Trek"i raamatut). Ja pärast põhjalikku lihunikutööd sõi Armin ülejäänu ära.

"Cannibal" on üks kolmest siiani sel teemal tehtud filmist. Lugu on piinliku üksikasjalikkusega läbi mängitud. Mitte et kes need mehed olid, millega nad muidu tegelesid või mis pärast sai. Vaid skemaatiliselt rida kohtumisi kohvikutes, õige partneri leidmine, ettevalmistused ja põhiliselt just konkreetne action sel kurikuulsal päeval.

Tuleb tunnistada, et on küll õudne ja väga ebameeldiv film. See pool hakkab töötama umbes filmi keskelt. Eellugu on nõrk ja süüdi on väga klisheelik sissejuhatus. Alguse tiitrite taustal libiseb kaamera üle igasuguse lauale kuhjatud "sünge" materjali - pildid vanadest anatoomiaõpikutest, Hieronymus Bosch, ajaleheväljalõiked sarimõrvarilugudega, kuskil vilksatab muidugi Hitleri portree jne. Üritatakse kohe mõista anda, et tegelastel on haiglased huvid eksole. Ja ema loeb pojakesele Grimmi muinasjuttu inimsööja nõiast. Loo edenedes tuleb seda jubedust liigagi palju, ma ei tea miks oli vaja algusesse veel mingi pingutatud jama juurde leiutada. Ja siis see tüüp on kahjuks hästi mittecool ka. Mingi punapõskne kitsehabemega kontoritöötaja. Aga kui ülikonna seljast võtab, siis seal all kannab trakse nagu skinid. uurisin Wikipediast ja selgus, et päris inimsööja nägi palju sümpaatsem välja. Teine nõrk koht on dialoog. Hea on, et seda on väga vähe, kuskil 3-4 lauset kogu filmi peale. Aga erakordselt puine. Võibolla on tahetud mõista anda, et need kannibalismi fetishistid on kuidagi ebainimlikud või mingis afektiseisundis, aga mulje jääb, et on lihtsalt kaks ääretult talendipuudulikku näitlejat.

Kohe kui kaks tegelast lõpuks kohtuvad võtab lugu oodatud suuna. Kõik vajalik on juba paigas, videokaamera üles seatud ja kinnisideed nõuavad teostamist. Järgneb kogu see genitaalikärpimine, vannis verest tühjaks jooksmine ja lihakonksu otsa riputatud korjuse nülgimine. Rahulikult oma tund aega ja sinna hulka mahub värvikaid detaile, mis tekitavad tõsiseid vastikusevärinaid. Polnud unustatud näiteks, et ühel hetkel kõik surnud keha lihased lõtvuvad, millega kaasneb soolestiku tühjenemine. Ja kui pea alaspidi rippuv laip on rappimise käigus juba tundmatuseni moondunud, asendatakse see osavalt mingi looma lihakehaga. Efektimeistril vähem tööd, kuid tulemus isegi veel realistlikum.

IMDb kommentaarides pidasid mõned eriti vastikuks kahe suhteliselt ebaseksika (st. klassikaliste iluideaalidega võrreldes) mehe armustseene. Kui poesabas seistes mõelda, et kõigil neil tavalistel ja närtsinud olekuga inimestel on mingi oma seksuaalelu, ükskõik kas siis vastassugupoole, mõne looma või endaga, siis see on umbes sama vastik. Film ei olnud kindlasti selle mõttega tehtud, et süvendada homofoobiat, see on siis juba vaatajate probleem. Liigitub kenasti horror-of-personality zhanri alla, sest uurib (või õigemini lihtsalt eksponeerib) igale inimesele omaseid vajadusi nagu lähedus ja üksteisemõistmine ja mis võib juhtuda, kui need on kuidagi vales suunas arenenud.









Armin Meiwes in real life.

pühapäev, 27. jaanuar 2008

"Devil's fetus" (1983)


director: Hung Chuen Lau
84min.
Hong Kong


See on nüüd üks neist filmidest, mis väärib kindlasti kohta hullu ja pöörase Aasia kinokunsti pingereas. Olen paari samateemalist filmi juba näinud. Must maagia ehk gong tau, nagu seda neis piirkondades nimetatakse (õppisin selle sõna Trashi filmiblogist.) See on vägev vaatemäng. nad teevad oma rituaale nagu mustkunsti trikke. Väledate liigutuste, laserkiirte ja igasuguse efektse tulevärgi saatel. Aga muidugi ei pruugi needki filmid alati õnnestuda, low budget värk ikkagi otsast lõpuni. "The witch with flying head" oli vaatamata originaalsele (sõna otseses mõttes) peategelasele äärmiselt hale käkerdis. Ja "Robo vampire"it võikski ametlikult maailma kõige halvemaks filmiks pidada. Üks tuttav arvas (viidates kolmemiljonilisele eelarvele), et see võis olla rahapesu film. Nii et ma olin siiani tutvunud vaid Aasia maagiafilmide halvema poolega.

Selle zhanri põhirõhk on tavaliselt rituaalidel ja nõidade omavahelisel võitlusel. "Saatana lootes" on seda ka, aga kuri needus on siin ainult käivitavaks jõuks. Järgneb sündmuste jada, mis muudab filmi justkui külaskäiguks lõbustusparki. Põnevust ja ootamatusi on nii palju, et lõpuks ei meenunudki esimese hetkega millest kõik alguse sai.
Väga sündmusterohke lugu, juba poole peal pani imestama kuidas on suudetud nii tihe tegevustik nii ladusalt kokku seada. Iga natukese aja tagant tuleb jälle mõni naljakas stop-motion eriefekt ja nad on piisavalt ebatavalised, et mitte muutuda igas teises õudukas nähtu korduseks.

Tegelikult ei mõjugi miski siin nagu tavalistes õudukates (kuigi võib tabada natuke sarnasust "Exorcist"i ja "Evil dead"iga), sest koledad kohad on kogu aeg vaheldumisi meeleolukate argiromantiliste stseenidega:
Lapsed maadlevad elutoas - ema masturbeerib vaasiga, milles on peidus roheline limane deemon.
Vehklemisvõistlus spordisaalis - kass ründab naist ja see sureb trepist alla kukkudes.
Suplus basseinis (noor naispeaosaline hüppab mitu korda räigelt kõhukat) - kurjast vaimust vaevatu lendab lae all ja mööbel tantsib mööda tuba ringi.
Vanaema sünnipäevapidu (kus kõik tantsivad disko saatel) - vihmausside oksendamine.
jne.
Niimoodi see ärevus ja ettearvamatus kogunebki. On paar kohta, kus lausa see mõjub põnevalt, et midagi põnevat ei juhtugi.

See on nii veider ja tabamatu mis siin kokku on keeratud, et pole muud võimalust, kui pean lõpuks veidi ümberjutustama.
Noormees tõmbab välja voodi alla peidetud lambakoera laiba (päris surnud koer, mitte topis) ja hakkab selle sisikonda sööma. Veidi varem on see noormees ennast naiseks meikinud. Ja veel enne seda on koht, kus mingi paarike suudleb lilleaias ja see sama koer poeb samal ajal naise seeliku alla.
Kui nüüd jäi mulje, et see on mingi Troma stiilis pervokomöödia, siis kaugel sellest. Need absurdsed sündmused on ei rohkem ega vähem kui Hong Kongi musta maagia avaldumisvormid.