"The masque of the red death" (1964)

director: Roger Corman
89min.
UK

"Horror has a face."

Kometärniline klassika - E.A.Poe + Roger Corman + Vincent Price. Tegelikult on siin kokku pandud kaks Poe lühijuttu. "The masque..." ja "Hop-frog". Ma pole esimest lugenud, kuid see, et peategelana prints Prospero on saatanakummardaja tundub veidi ülepingutatud. Kohatu on kohe alguses virisema hakata, sest tegelikult mulle väga meeldis, aga kahtlen, kas juttude kokkusulatamine oli kõige parem mõte. Võibolla oleks antoloogiafilmina paremini töötanud. Lühilugudest koosnevad klassikalised õudukad on kõige kiftimad asjad. Vincent Price etleb küll nauditava ilmekusega: "I worship satan, lord of the flies, the fallen angel...the devil!", kuid ma ei kujuta eriti ette Poed niimoodi kirjutamas. A mine tea.

Roger Corman on kõige kuulsam exploitation rezhissöör, ta on peaaegu kõigi selle zanri alaliikidega kätt proovinud (monsterfilmid, ulmekad, sexplotation, bikerite filmid jne.). Need on kõik miinimum eelarvega kiirustades tehtud filmid, aga siiski on mõned neist väga leidlikud. "Little shop of horrors" on ju üks andekamaid saavutusi b-filmide hulgas. Neid 60ndate alguse Poe ekraniseeringuid (kokku on tal neid umbes viis või sinnakanti) peetakse seevastu parimateks vana kooli gooti õudukateks. On tõesti, sellega pole põhjust vaielda, aga ma olen viimasel ajal harjunud Mario Bava gootikaga, mis on palju süngem ja hirmuäratavam. Mul tulid "The masque..."i vaadates hoopis meelde need kirevate värvidega viiekümnendate ajaloolised vaatemängud - filmid Robin Hoodist ja igasugused muud õukonnaseiklused. Vincent Price'i elegantsus, härrasmehelikud maneerid ning peened kostüümid tõmbavad rohkem tähelepanu kui raagus puud, rõsked kindlusemüürid ja kogu see ülejäänud gootiglämm.

Ma sain selgeks kuidas kaadreid piltidena arvutisse salvestada ja nüüd panen rõõmuga kohe mitu tükki. Enne oli pidevalt jama, et ei leidnud piisavalt kõnekaid fotosid netist.

Siin pildil näitab keskaegne satanistlik eliit oma kõige dekadentlikumat palet.

Kääbus Hüpikkonn teab et gorillakostüüm peab igas korralikus b-filmis olema. Tuleb välja, et Poe oli ka exploitationi vanaisa. Tal on veel vähemalt üks ahvihorroriga lühijut "Murders in Rue Morgue", sellestki on film tehtud ja see on ka Eestis DVDna välja antud.

Surmainglid läbi vikerkaare spektri.

Kõige sefimad olid tegelikult animeeritud lõputiitrid. Seal on nii, et käsi laob järjest taroti kaarte ja sinna vahele paigutuvad tegijate nimed. Lõpuks jääb ruumi üha vähemaks, ainult kahe kaardi jagu on veel ja siis lajatab käsi põiki sinna kohale pealuuga kaardi.

"Alucarda" (1978)

director: Juan Lopez Moctezuma
85min.
Mexico

Kui film algas, jäi mulje et tuleb üks sajandi algusesse kantud okultistlik gootiõudukas. Muusika oli siuke analoogsüntidega tehtud meloodiline kuid futuristlik undamine. Tuletas kohe Goblini tehtud Argento filmide saundträkke meelde. Ja kui äkki hakkasid kõik naisosalised ennast paljaks koorima olin päris üllatunud. Niivõrd ära pettis see gooti atmosfäär. Oleks pidanud ikka tähelepanelikumalt jälgima, sest kõik nunsploitationi elemendid olid algusest peale olemas. Tüdrukute kloostrikool, lambakarjana ringisebivad nunnad ja kaks peaaegu intiimselt lähedast sõbrannat peaosas. Üks neist tüdrukutest on veidi ekstsentriline Alucarda. Tal on väikese koti sees peidus igasugust salajast võluprahti - kivikesi, nööpe jne. Ja ta tunneb metsas mingit groteskse välimusega mustlast. See mustlane meenutab natuke Salvatoret Jean Jacques Annaud' "Roosi nimes". Räägib sama moodi mitmes keeles segamini. Ütleme, et nagu Salvatore VAT Teatri esituses. Kuigi otseselt ei mainita, tundub et see mustlane on inimese kuju võtnud saatan. Mida muud arvata suurekasvulisest punase kitsehabemega küürakast, kes on riietunud karusnahka. Mardisante Mehhikos ju pole.

Sõbrannad lähevad torkima hauakambrit vanas kabelis ja vallandavad põrgujõud. Veel üks asi mida täpsemalt ei seletata. Alucarda on õige pea kurjast vaimust vaevatud ja hakkab vastavaid trikke tegema. Pole vist ühtegi filmi näinud, kus seestumust oleks ilma eriefektideta kujutatud. Kõik teavad klassikalist "Exorcist"i pöörlevat pead, kui seda järgi ei ahvita, siis vähemalt on veidi ringihõljumist või midagi muud paranormaalset. Siin pole muud kui kohapeal ringikeerutamine, deemonite nimede karjumine ja juustega vehkimine. Kohmakas ja koomiline - b-filmi puhul alati teretulnud omadused.
Nunnad ei kanna siin tavalisi pingviinikostüüme vaid imelikke räpaseid (justkui verega kokkumäkerdatud) ürpe. Näevad välja nagu kaltsunukud.

See teine tüdruk, Alucarda sõbranna kelle nime ma ei mäleta, on samuti kurjast vaimust vaevatud, aga ta sureb eksortsismiseansi ajal ära. Kuid pärast ilmub uuesti välja, sest on vahepeal verevannis ennast kosutanud. See kuidas ta siis ihualasti ja üleni verisena oma kiskjalike poose võtab on kjõige lahedam koht filmis.

Ja muidugi on sisse toodud tegelane, kes esindab kaasaegset mõtlemist, mis ei tunnista religioosseid imesid. See on arst, kes ei taha midagi kuulda kurjadest vaimudest ja kloostri keskaegsetest eksortsismitalitustest. Kui ta näeb kuidas söestunud laip ellu ärkab, ei jää tal muud üle kui uskuda, kuid ma pole niivõrd ebausutavat tõekspidamiste hülgamist üheski teises filmis näinud. Doktor peab maha tuima monoloogi kuidas ta on terve elu pühendanud teadusele jne., kuid nüüd ta usub et saatan on olemas. OK, tehtud, võib filmiga edasi minna.

Ega seal midagi üllatavat rohkem polegi. Alucarda käib ringi, karjub Belial!, Belzebub! Astaroth! ja nunnad muudkui süttivad ta ümber. Päris intensiivne viieminutiline möll käib. Lõpuks pääseb siiski headus võidule ja Alucardast jääb järele vaid aurupilv. Varem on mitu korda mainitud, et tüdrukud ise ei ole pahad, et nad on vaid kurjade jõudude ohvrid, kuid mingit suuremat ürgkurjust ei ilmugi kuskilt välja. Olin täiesti kindel, et lõpuks näitab kuidas see salapärane mustlane kahjurõõmsalt käsi kokku hõõrub, aga isegi seda vana klisheed polnud taibatud ära kasutada.

Et siis selline brainpoweriga mitte eriti hiilgav nunsploitationi ja horrori segu. Ma polegi rohkem nunnafilme peale Ken Russelli "The devils of Loudon"i näinud, nii et ma ei tea, kas see tavaline kombinatsioon või mitte. Midagi põnevat peale paljaste tüdrukute sel filmil eriti pakkuda pole. Seepärast leian, et oleks võinud veidi huvitavama peategelase otsida. Mitte, et Alucarda osatäitja oleks kole või paks, aga nägu on küll liiga tavaline ja ilmetu.

Mardisantide salaelu.

"Forced entry" (1973)

director: Shaun Costello
83min.
USA

Oeh, milliseid koledaid pahelisi filme ma järjest vaadanud olen. Plaanisin kogu aeg jõulude ajaks "Santa Claus conquers the martians"i, ma ei tea kuidas see küll niimoodi kujunes. Võibolla ebajõululike ilmade pärast.

"Forced entry" on vist süngeim vanade exploitation filmide hulgas. Siiani üsna tundmatu ja haruldane ka. Jutustab bensiinijaamas töötavast USA lipuvärvides nokkmütsi kandvast Vietnami sõja veteranist, kellel on nn. postvietnami sündroom. See tähendab, et ta kujutab endiselt, et on lahinguväljal ja näeb kõigis inimestes oma vaenlasi. Kui mõni noorem naine sõidab bensiinijaamast läbi, siis ta uurib kohe aadressi välja, ning läheb ilma pikemata vägistama ja tapma. Ainult, et "Forced entry" pole mitte slasher või thriller vaid pornofilm. Vägistamised on pikad hardcore porno stseenid. Ja kui keppimisega on asi ühel pool, siis nuga kiiresti kõhtu ja edasi tööpostile. See polegi kõige hullem, sõjaveteran vehib küll püstoliga ja mõnitab naisi, kuid saaks ka palju vägivaldsemalt neid asju ajada. "Irreversible"i kõrval on võikaim nähtud grupivägistamisstseen filmis "Baise moi". Nii et igasugune peksmine, mis näitab otseselt sugupoolte füüsilist ebavõrdsust on ikka palju jubedam vaatepilt kui relvaga ähvardamine. Häirivaks muudab kogu loo hoopis see, et kogu aeg vilguvad vahele stock footage kaadrid Vietnami sõjast. Ükskõik, kas mees liigub tänavail, varitseb nurga taga ohvrit, vägistab või istub bensiinijaamas - ta näeb kõike justkui toimuks see Vietnamis. Ja enamus ajast on taustaks aasia rahvamuusika. Huvitav, kas Scorsese nägi seda filmi enne kui ta "Taxidriver"it tegema hakkas.

Ülesehitus on hästi lihtne. Bensiinijaama saabub auto, järgneb veidi jälitamist, siis vägistamine, siis uus auto, jälitamine jne. Üldiselt ei saa naiste kohta midagi täpsemalt teada - jäävad täiesti anonüümseteks ohvriteks. Välja arvatud kaks viimast, kelle kohta on väike eellugu. Need on arutult itsitavad ja pehmel keelel rääkivad hipitüdrukud, kes sõidavad New Yorki stripibaaridesse tööd otsima. Tõelised nürimeelsete lillelaste prototüübid. Mõjuvad juba vaatajalegi eemaletõukavalt, mis tähendab et sõjardist bensiinijaamamaniaki, kelle jaoks on see peaaegu nagu isiklik solvang, ajavad täiesti maruvihaseks. Ta hakkab mõttes mantrana korrutama: "Fucking scummy hippies coming to my station!". Ja koku aeg ikka vahele dokumentaalkaadrid Valge Maja ees protestivate noortega, pomme pilduvate sõjalennukitega jne. Kuna mu koopia on üsna halva kvaliteediga (võibolla polegi sellest paremaid säilinud), siis on need lavastatud kohad ja kannatada saanud ringvaate materjal üsna ühe pildikvaliteediga, mis muudab üldmulje palju realistlikumaks (st. võikamaks).
Aga lesbidest hipitüdrukud ei allu absoluutselt vägistaja ähvardustele. Ja neil pole midagi tundmatuga seksimise vastu, ükskõik kas ta vehib relvaga või mitte, võibolla ongi lõbusam. Ning kogu vägistamisplaan variseb kokku, saabub paanikahoog ja vaene sõjaveteran laseb ennast seal samas maha. Täitsa karm film. Ja nüüd väike vägistamisinstruktsioon piltides.

"Men behind the sun" (1988)

director: Tun Fei Mou

105min.

Hong Kong

Teise maailmasõja ajal harrastasid jaapanlased samasugust militaarõudust nagu natsid Saksamaal. Ei jäänud ohvrite arvu ega julmuse poolest mitte milleski maha. Kuid erinevalt sakslastest neil mingit rahvuskompleksi küll ei paista olevat. Arvatavasti tegid sakslased selle vea, et valisid vastasteks juudid. Ilma nende silmakirjaliku holokaustifetishita oleks kõik ammu ajaloohämarusse vajunud ja ilmselt poleks ka neonatse.

"Men behind the sun" on ajaloolistel faktidel põhinev exploitation rämps, mis kirjeldab Jaapani salajaste sõjaväebaaside meditsiinilisi eksperimente. Taheti leiutada võimalikult efektiivseid bioloogilisi relvi ja selleks kasutati uskumatult julmi võtteid. Saab näha katseid äärmuslike temperatuuride ja helisagedustega, elusa inimese lahkamist ja katkupisikutega nakatunuid. Piinalaagrit juhib doktor, kelle suurimaks leiutiseks on keraamilised pommid (ja ta ei tule selle avastuse peale mitte igava teadustöö tulemusel, vaid prostituudiga hullamise ajal. Ikkagi exploitation ju!). Nende testimist vangide peal näidatakse ka. Gorefreakidele on need stseenid tõesti maiuspalaks. Kõige hinnalisem on koht, kus naisvangil valatakse kolmekümne kraadise pakase käes käed veega üle. Varsti on käed muutunud jääkamakateks ja siis pistetakse need keeva vee sisse. ühe tõmbega tuleb kogu nahk ja liha maha ja käte asemel on paljad kondid (nagu "Death bed"is). Näitlik katse, mis viiakse läbi ilma igasuguse tseremooniata rühma sõjakooli õpilaste silme all. Lisaks on veel parasjagu loomapiinamist - rotte tapetakse sadade kaupa.

Sellisest materjalist ei tohiks olla raske mingit eriti painajalikku õudust kokku keerata. Siiski pole seda absoluutselt suudetud. Dramaturgiat ja karakterite sügavust on sama palju kui Ilsa filmides, ainult et "Men behind the sun" on veel nõrgem, sest siin ei saa üldse nalja. Kuiva atmosfääriga emotsioonilage film. Seetõttu ongi nii kurikuulus ja vastuoluline. Erakordse ajaloolise õuduse niivõrd tuim ja ükskõikne kujutamine teeb murelikuks ja ettevaatlikuks.

Kuna siia filmi pole enamus Jaapani sõjakoledusi ära mahtunud, siis on tehtud veel palju järgesid - "Black sun. The Nanking massacre" on neist kõige tuntum. Sellele on omakorda veel vähemalt kaks järge tehtud.

Film algab motoga "Friendship is friendship, history is history". Kui muu ei õnnestu, siis vähemalt on jaapanlastel ja hiinlastel alati pakkuda mõni juhet kokku ajav kõnekäänd. Seda oskavad nad väga hästi.

"Night of the lepus" (1972)

director: William F. Claxton

88min.

USA

Filmiblogidest võib lugeda, et "Black sheep" võeti nii meil kui mujal maailmas väga positiivselt vastu. Läksin ka vooluga kaasa ja vaatasin ära. Lambad olid armsad ja verd pritsis mõnusalt, aga naljad jäid väga keskpäraseks. Eelkõige oli see ju gross-out komöödia. "There's something about Mary" või "American pie" on mind kümneid kordi rohkem naerma ajanud. Neid võib üha uuesti vaadata ja ikka saab naerda, "Black sheep"i naljad olid aga piisavalt magedad, et juba esimesel korral tüütult mõjuda.

"Night of the lepus" on samuti lugu ohututest loomaskestest kellest on saanud kõige elukardetavamad tapjad. Siin on tegemist jänestega, aga see pole komöödia, vaid täiesti tõsimeelne öko-horror. Film algab väga ametlikus toonis - reporter räägib uudistesaate stuudios juhtumist, kus massiliselt sigivatest jänestest on saanud farmide suurim nuhtlus. Dokumentaalkaadrid aedikus ringituiskavate väikeste kahjurite ja neid tulutult püüda üritavate farmeritega. Arvatavasti tekkiski loo idee selliste uudiste põhjal.

Siis algab päris film ja esimene asjana lastakse üks hobune maha. Ta on koperdanud jäneseuru mullahunniku otsa ja jala murdnud. Alguses on selline romantiline westerni fiiling. Kõik meesnäitlejad näevad välja nagu Gary Cooperid, John Wayneid või Charles Bronsonid. Ja kannavad kauboikübaraid. Ühel farmeril ongi juba häda jänestega, aga ta ei taha neid niisama mürgitama hakata, sest kardab ökokatastroofi. Linnast otsitakse alternatiivseid meetode kasutav teadlane, kes hakkab jänestega laboratooriumis eksperimenteerima. Samal ajal leitakse kõrbest paar lõhkirebitud laipa ja varsti selgub, et see on hundi suuruseks kasvanud agressiivsete jäneste töö. Palju on sellist tüütult puist jama nagu raadiosaatja teel korralduste jagamine, edasi tagasi jooksvad politseid jne., kuid seda miks jänestest on saanud hiiglaslikud kiskjad küll ei selgitata.

Jänestega kohad on päris naljakad. Nad ei ole muutunud mingiteks koletisteks, vaid lihtsalt mitmeid kordi suuremaks. Lõrisevad madala häälega ja müdistavad liikudes nagu piisonikari. Eriefektid on usutavad - kui nad ründavad näiteks autot, siis tundub see tõesti nagu päriselt aga midagi on ikkagi viltu. Väikestel loomadel on vist teistsugused proportsioonid ja kui neid on niimoodi mitmeid kordi suurendatud, siis tunduvad nad jube paksud, kohmakad ja suurte peadega.

Üsna igav film oli kahjuks. Võibolla oleks natuke parem olnud, kui poleks niipalju päästeoperatsioonide korraldamist näidanud. Ja võibolla oleks usutavam olnud, kui poleks võetud sellist tõsist hoiatusfilmi tooni - et kui oleks olnud nagu Hitchcocki "Linnud", mis jätab tõlgenduse lahtiseks ja kus linnud on ka kõige tavalisemad, mitte majasuurused.aga eks "Night of the lepus" ongi ainult tuntud oma mõtlematuse ja naeruväärsuse pärast.
"Lindudega" tuli meelde see, et tuvid, keda ma pean viimasel ajal kõige vastikumateks parasiitideks, on kogu mu tagatoa rõdu ära lagastanud. Et kui pole veel tehtud ühtegi tuviterrori filmi, siis annaks sealt midagi välja pigistada küll. Näiteks radioaktiivsed väljaheited või midagi.

"Singapore sling" (1990)

director: Nikos Nikolaidis
111min.
Greece

"Singapore sling" on vist ainus Kreeka film mida ma vaadanud olen. Väga võimalik, et jääb ka viimaseks. Leidsin, et peale "Kreeklane Zorbas"e ei olnud nende filmiajaloos ühtegi mulle tuttavat teost. "Singapore sling" on aga selline film, mis on sattunud radikaalse exploitationi sõprade huviorbiiti. Nii ma leidsingi ta ühest võrgupoest Saksa splatteri ja Itaalia kannibalifilmide vahelt. Mõnes mõttes on see väga hea film, teisest küljest jällegi üsna saamatu.

Wikipedias sattusin õudusfilmidest lugedes sellise zanrimääratluse alla nagu horror-of-personality. Psühholoogilised thrillerid ja draamad argielu varjukülgedest, põhiliselt tegelaste äärmuseni rikutud mõttemaailmast, mis mõjuvad oma sünguses juba nagu õudusfilmid. Klassikaline näide on "What ever happened to baby Jane?", uuemast ajast Michael Haneke ja Gaspar Noe filmid. Kui hästi tehtud, siis võib see osutuda kõige efektiivsemaks horrori liigiks.

Näiteks viimati Haneke "Funny games"i vaadates tuli mul selline masendus peale, et jätsin pooleli ja võtsin närvide rahustamiseks mingi suvalise kerge komöödia ette. Ja Noe "Irreversible"i kurikuulus vägistamisstseen oli niivõrd hirmus, et ma kerisin selle koha edasi. Ükski teine film pole midagi sarnast suutnud saavutada. Seetõttu on nad mõlemad vaieldamatult mu lemmikrezhissöörid kaasaegsete hulgast.

Vabandan kõrvalepõike eest, aga tekkis isu natuke lapsepõlvest heietada (täitsa imetabane mis mälestusi üks tundmatu Kreeka film võib esile kutsuda). Olin laste töölaagris, aga ma polnud eriti populaarne teiste hulgas. Seepärast, et ma olin kõigist paar aastat noorem. Keegi polnud seal mingi eriline sadist, aga eks ikka kiusatakse kedagi kui igav hakkab. Olen ise palju hullemini mõnda terroriseerinud algklassis. Situatsioon ühesõnaga selline, et käib töö põllul, kuskil vedeles mingi raske rauast kett ja see mässiti mu jala ümber. Lihtsalt niisama, mitte et see oleks mu liikumist takistanud. Aga käsk oli, et ei tohi liikuda, muidu saad peksa. Seisingi seal siis vaikselt, polnud valus ega midagi. A tohutult alandav oli, nutsin isegi. Horror of personality.

"Singapore sling" ei olnud minu jaoks vägivalla või sadismi mõttes ebameeldivalt ärritav kogemus. Aga ta on niivõrd perversne ja dekadentlik, et seda vaadates hakkab imelik. Nagu teeks midagi väga ebasündsat, maitea, nagu onaneeriks inimesi täis trollis või midagi.
Sisukirjeldus on siis selline: keset küllusliku vanamoodsat luksust elavad kaks kena naist. Nad mängivad justkui ema ja tütart, aga tegelikult pole nende vanusevahe nii suur. Ilmselt on see osa mingist seletamatult haiglasest rollimängust. Kõnemaneerist ja näoilmest saab aru, et neil on mõlemil sügavad psühhotraumad. Eriti tütre puhul, kes räägib ja zestikuleerib umbes samamoodi nagu autistid ja käitub nagu viieaastane tüdruk. Ema räägib jällegi vaheldumisi prantsuse ja inglise keeles. See võis kõlada kuidagi halvasti, aga tegelikult on nad kaks kõige muretumat ja lõbusamat inimest maailmas. Näitlejad on rollidesse täiega sisse elanud, tulemus on väga kütkestav. Neil on seal selline mugav jõudeelu (nad on koguaeg pitsilistes öösärkides), kus ainsaks meeldivaks kohustuseks on aia eest hoolitsemine. Enamus ajast mängivad nad seksimänge, põhiliselt oma endise teenija vägistamist ja tapmist. Nad on kogu aeg seksuaalselt erutunud, isegi süües hõõruvad vaba käega üksteise jalgevahet.
Nende ukse taha ilmub mees, kes otsib oma kadunud naist (see sama tapetud teenija). Ta ei jõua veel sõnagi öelda kui juba lüüakse ta oimetuks, seotakse kinni ja hakatakse piinama. See ei ole kättemaks või mingi vihapurse, vaid täiesti süüdimatu mäng. Umbes nagu mudelauto lammutamine, et teada saada mis seal sees on. Naised on siiralt elevil ja vaimustuses (ja saavad järjest orgasme) kui näevad meest elektrilöökide käes tõmblemas jne. Perversseks teeb asja, et see nende pidev ekstaas on väga erootiline vaatepilt.

Teine saavutus on, et film on visuaalselt väga meisterlik. Tehtud täpselt 40ndate film noir esteetikat järgides ja miski ei reeda, et on aastast 1990. Arvatavasti ongi eeskujuks olnud "What ever happened to baby Jane?". Fotograafiliselt ka ilus, esmaklassiline arthouse. Nõrk külg on, et süzheeliselt pole siin midagi jälgida. Kaks hullu mängivad kaitsetu mehega julma mängu ja muud mitte midagi. Esimese viiekümne minutiga on juba kõik ära öeldud ja järgmine tund aega korratakse protseduure üha uuesti ja uuesti midagi juurde lisamata. Puänt puudub. Ma hakkasin vahepeal muid asju tegema, lugesin meili ja vaatasin orkutisse. Silmanurgast muutus film ühel hetkel lihtsalt mustvalgeks abstraktsete laikude jadaks.

Olen siiski õnnelik, "Singapore sling" on pärl mis sobib kenasti mu perverssete filmide kogusse. Nagu loodud vastuvõtlikkuse testimiseks.

"Fascination" (1979)

director: Jean Rollin
80min.
France

Mul on jäänud mulje, et Jean Rollin peaks olema tuntud nimi eurohorrori fännide hulgas. No vähemalt kõik kes on kuulnud Jess Francost peaksid teda ka teadma. Võibolla on see kuidagi minul lihtsalt nii juhtunud, aga ma ei leia ta filme mitte kuskilt. Võibolla ei oska veel piisavalt hästi otsida. Igaljuhul "Fascination" oli ainuke mille kätte sain. Väga rahule jäin. Ajaloolised kostüümid, interjöörid ja aristokraatlikud poosid on meeldiv vaatepilt (mulle meeldib seepärast isegi "Armastuse adjudandid"). Veel oleks vaja.

Olen vaadanud Rollini filmide kaadreid. Mul on alati see probleem, et kui mulle mõni asi lihtsalt ilus ja perfektne tundub, siis ma ei oska selle kohta midagi öelda. Ei suuda muud kui igavaid positiivseid omadussõnu ritta laduda. Teengi siis seekord erandi ja panen rohkem pilte, niivõrd stiilsed mu arust ikka. Ega ei hakkagi siis parem pikemalt kirjutama, loodan et pildid on piisavalt kõnekad. Ja lesbivampiirid pole mu jaoks mingi märksõna, mille peale hakkas automaatselt ila tilkuma.

"Deranged" (1974)

director: Jeff Gillen / Alan Ormsby

84min.

Canada / USA

Ed Gein on teinud õudusfilmitööstusele suure teene. Ilma temata poleks "Texase mootorsae veresauna" ega "Voonakeste vaikimist". Kuidas muidu seletada endale inimnahast rõivaid õmbleva sarimõrtsuka prototüübi populaarsust.

On tehtud ka paar Ed Geini biograafilist filmi. Uuema neist, mille nimi ongi "Ed Gein" leidsin aastaid tagasi Eks Kaubamaja videolaenutusest vanade VHSide kastist. Kahjuks vene keelde dubleeritult. Peale selle, et kogu tekst läks kaduma (ma ei oska vene keelt), tundus ka film üsna keskpärane. Oli tahetud teha võimalikult morbiidne lugu kuuvalgel laibakostüümis tantsivast kolkamatsist ja midagi muud põnevat mul sealt meeles polegi.

"Texase mootorsaega" samal ajal on tehtud aga "Deranged", mis on hoopis teine tase. Arvatavasti pole siin kuigi täpselt fakte järgitud, nimigi on muudetud (Ezra Cobb), kuid seevastu on loodud usutav tegelaskuju. Tavaline ju, et maakohas lokkab loomaarmastus ja intsest, kuid mängida välja ühe hillbilly kujunemist nekrofiiliks on juba nõudlikum väljakutse. Just selle nurga alt, et ta pole mõistuspäraselt kalkuleeriv pervert ega ka hull geenius nagu "Seven"i maniakk, vaid ikka täiesti peast segi lollike.

Minu jaoks on hullumeelsus siiani paras müstika. Eks kõik ju oskavad hullutempe teha aga väga raske on mõista seda pöördepunkti, kui kaob vahe fantaasial ja reaalsusel. Alati on see suur saavutus, kui suudetakse seda mingilgi määral vastuvõetavalt lahti seletada. Ezra Cobbi meeltesegadus seisneb selles, et ta elukogemus on niivõrd lünklik, et ta ei saa arugi kui vale suuna tema mõtlemine on võtnud. Ja keegi ei oska midagi halba aimata ka, sest arvatakse et üksildane vanamees lihtsalt vigurdab ja viskab kohatuid nalju. Näiteks pole ta elu sees kuulnud ajalehe surmakuulutustest. Neid lugedes teeb ta siira ja täiesti nihestatud järelduse - kasulik info, mis aitab leida kõige värskemaid haudu ja kõige värskemat toormaterjali. Kõik on naerust kõveras, seda enam et Ezra oskab nii hästi nalja visata, et endal silm ka ei pilgu.
Või siis teine sarnane nali:

Üks paks lesknaine üritab Ezrale külge lüüa ja teeb talle otsesõnu teatavaks: "I need carnal satisfaction"

Ezral pole aimugi millest jutt käib: - "Carnival?"

Eks sarnaseid kohti on siin teisigi ja ikka keerleb koomika Ezra eluvõõrdumuse ümber. Võib vaid imetleda kui iseenesest mõistetava loomulikkusega Roberts Blossom teda esitab.

Alguses on ka üks väärt koht, mis mõjub nagu mustkunsti trikk. Ezra ema on voodis suremas, poeg ei suuda seda tunnistada ja topib talle järjekindlalt suppi suhu. Supp on heleroheline löga nagu "Reanimator"is. Samal hetkel kui ema lusikatäie alla neelab saabub surm ja suust vallandub hoopis punane löga. Värvide maagia.

Ning last but not least, aeg ajalt ilmub ekraanile telereporter (samasugune ühiskonna südametunnistuseks kehastunud prillidega värd nagu Olaf Suuder), istub mumifitseeritud vanamuttide kõrvale Ezra elutoas ja kommenteerib toimuvat tõsisel ilmel.

Mida rohkem ma seda filmi meenutan, seda enam tundub ta mulle süsimusta komöödiana.

"Death bed. The bed that eats" (1977)

director: George Barry

77min.

USA

Selline film, et vaata ja imesta. Pealkirja järgi võiks oletada, et kuulub kuskile õuduskomöödiate põhjakihti koos "Monster in the closet"iga, Tegelikult on lood pigem vastupidi. Näitlemine on jah keskpärane, eelarve on jah madal, kuid kogusumma või üldmulje on, et kunstilises mõttes vist üks huvitavamaid kummitusfilme. George Barry ainus rezhissööritöö, mis ei jõudnudki kunagi kinodesse ja avaldati ametlikult alles mõned aastad tagasi.

Kuskil maakohas on mahajäetud maja mille keldris on massiivne baldahhiinvoodi. Voodi on laetud deemonliku jõuga ja ta sööb kõike mis temaga kokku puutub. Põhiliselt inimesi, aga ka käekotte ja igasugu muid asju, mis vedelema jäetakse. Kui ta ohvrid endasse imeb, siis vallandub paks vahupilv ja nad satuvad mingisse kollase vedeliku keskkonda (maomahl?). Peale voodi ei ole keldris mitte midagi, ainult üks graafiline leht ripub seinal. Ja selle pildi sees (õigemini väikeses kapis selle taga) elab noor kunstnik, kes jutustab kogu seda lugu. See pooltühi tuba tekitab mul väikese seose "Evil dead"iga. Seal toimus ka peaaegu kogu tegevus imelikult lagedas toas. Maitea, lageda põrandaga eluruumid mõjuvad filmides kuidagi ebaloomulikult nagu teatrilava. Mingi muu asi tekitas jällegi seose "Wicker man"iga, a seda ma ei suuda päris täpselt lahti seletada. Kuidagi inglaslik ja rahvapärimuslik.

Siin filmis on väga vähe otsest tegelaste vahelist dialoogi. Kõva häälega öeldakse ainult kõige elementaarsemaid asju. Kuid kogu aeg räägivad hääled tegelaste peas. Põhiliselt selle kunstniku hääl, kes kommenteerib majja sattunud kolme tüdruku tegevust, aga läbi kajafiltri hääl räägib ka seda, mis need tüdrukud mõtlevad. Ikka päris imeliku atmosfääri tekitab see mõne aja möödudes, kui kõik on üsna vaiksed ja ei suhtle omavahel eriti, aga kogu aeg arutlevad mõttes millegi üle.

Üks tüdruk on eelisolukorras, sest voodi ei suuda teda süüa. Seal on midagi pistmist ta siniste silmadega, aga seda seletatakse filmis nii sümboolses ja poeetilises keeles ja kujunditega, et ma ei saanud päris täpselt arugi milles see needus seisnes. Tüdruku vend sõidab talle järgi ja nad üritavad koos voodist võitu saada. Nüüd tuleb kõige veidram koht:

Noormees lööb noa keset voodimadratsit ja mõlemad ta käed lähevad lupsti sellest läbi otse söövitava kollase vedeliku sisse. Kui ta käed välja tõmbab, siis on neist järel ainult paljas luu. Rääkimata sellest, et luukere käelabadega poiss on totaalselt veider vaatepilt, on ka tema reaktsioon väga huvitav. Ta ei kisenda valust, ta ei ole shokki tardunud - lihtsalt tõmbub nurka ja jääb mõtlikult oma käsi vahtima. Nii nad seal istuvad kaminatule valguses, õde ja vend, ning lõpuks ütleb poiss: "I think I can't take it any longer. You have to take them off". Ja tüdruk murrab ta käed krõpsti otsast ning viskab tulle.

Selles kohas oli midagi väga muinasjutulikku. Nagu Grimmide juttudes näiteks, kus juhtub kogu aeg kõige verisemaid ja võikamaid asju, kuid neid esitletakse vaid kui julmi õppetunde.

Pilditagusel kunstnikul on mingisugune seos voodiga - kõik asjad mis voodi alla neelab jõuavad tema kätte. Tal on kõik sõrmed sõrmuseid täis, mis on varem voodi ohvritele kuulunud. Kunstnik näpib sõrmuseid ja meenutab nende omanikke. Päris kirev seltskond - meeldejäävaim on vana naine, kes luges voodis lesbiporno ajakirja.Kunstnik jõuab mälestustega enda loo juurde ja nii muuseas selgub, et ta on Aubrey Beardsley. Vähemalt kui näidatakse selle kunstniku töid, siis on need Beardsley tehtud.

Üks koht oli väga veniv - kui üks ohvritest üritab voodi haardest põgeneda ja roomab üle toa ukse poole. Tundus et see kestab terve igaviku. Ma vaatasin kella ja tegelasel kulus punktist A punkti B jõudmiseni (ligi 5 meetrine distants) veidi vähem kui viis minutit. Kerge spordisaate hasart tekkis lausa.

"Häxan" aka Witchcraft through the ages (1922/1968)

director: Benjamin Christensen
77min.
Denmark

Täna toimus Polymeris väike filmide vaatamine ja loodetavasti tuleb neid edaspidi veelgi. Neil on seal projektor ja puha. Ürituse nimi on "Amoraalne filmiõhtu" ja kuna näidatava materjali valik on minupoolne, siis tuli mõte, et võiks alustada okultismi teemadel. Valisin siis ühe oma vana lemmiku - "Häxan" ehk "Nõiakunst läbi aegade". Mul on küll koopia Criterion Collectioni DVDst, kus on mõlemad variandid - originaal ja 1968nda aasta versioon, aga mulle on armsaks saanud just see viimane (eelkõige suurepärase sandträki pärast), niisiis vaatasime seda.
Järgnev jutt ei ole muljeavaldus nagu ülejäänud tekstid siin blogis. Ma kirjutasin lühida informatiivse teksti ja jagasin selle paberi peal vaatajate hulgas laiali. No ja mõtlesin, et kui mul see filmiblog juba on, siis riputan ta siia ka üles.

Benjamin Christensen (1879-1959), Taani tummfilmiajastu kõige tähelepanuväärsem rezhissöör, alustas 1903 aastal ooperilauljana, seejärel näitlejana ja alates aastast 1913 hakkas ka ise filme lavastama. Kokku tegi 13 filmi. Lisaks rezhissööritööle oli ka stsenarist ja produtsent, st. juhtis kogu filmi tegemise protsessi. Temasuguste tõttu on hakatud pidama rezhissööri rolli filmide puhul esmatähtsaks.
"Häxan" (1922) oli B.C. kolmas ja viimane Taanis tehtud film. "Häxan" (Nõiad) jutustab nõiakunstist ja näitab selle erinevaid ilminguid läbi ajaloo. Ebausklik folkloor ja muinasjuttude nõiatohtrid, sabatid, eksortsism. Teemakäsitlus on tõsine - lähtutakse hüpoteesist, et ajalooline inkvisitsiooniterror ja paranoiline nõiajälitusmaania on tänapäevase psühhiaatria tõlgenduses tavaline massihüsteeria (psühholoogia oli sel ajal veel uus ja kuum nähtus). Kui nii võtta, siis on "Häxan", olles valminud varem kui "Nanook of the north", maailma esimene dokumentaalfilm. Kuid esituslaad on kõike muud kui ühelt populaarteaduslikult harivalt filmilt võiks oodata. Sissejuhatuses räägitakse kuival toonil nõiduse mütoloogilistest allikatest. Christensen võttis uurimustööd põhjalikult ja kogus teadmisi kurikuulsast 15. sajandi nõiajahi manuaalist "Malleus Maleficorum" (Nõiahaamer). Juttu illustreerivad keskaegsed puulõiked deemonitest ja luual ratsutavatest nõidadest. Et aga vaataja saaks ka korralikku meelelahutust, on edaspidine lavastatud nagu õudusfilm. Faktid ja fantaasia on kokku sulanud. Unenäolised kesköised orgiad, hauarüüstamised, kannibalism ja inimohverdused, kurjast vaimust vaevatud nunnad, inkvisitsiooni piinakambrid. "Häxan" on esimene mängufilm ajaloos, kus näidatakse realistlikult tükeldatud inimkeha jäänuseid, paljaid naisi, kes suudlevad nõiasabatil kuradi tagumikku, vastsündinud imiku veristamist ja keetmist katlas. Ja seda kõike presenteeriatkse kui dokumentaalfilmi! Sellistele filmidele määratakse siiamaani vanusepiiranguid. Mõni ime siis, et "Häxan" oli igal pool aastakümneid keelatud filmide nimekirjas. Teine tsensuuri põhjus on tugev religioonikriitika.
60ndatel sai Itaaliast alguse mondofilmide (mondo, tõlkes "maailm") buum. Mondofilmid koosnevad lühikestest dokumentaalklippidest (mis on tihti tegelikult lavastatud), kus käsitletakse alati sensatsioonilisi tabuteemasid, mis keerlevad vägivalla, seksi ja surma ümber. 80ndatel jõudis mondo zhanr sarjaga "Faces of death" oma populaarsuse tippu. "Häxan" jutustab samuti valgustkartvatest asjadest ning teeb seda dokumentalistlikku taotlusega. Seega võib seda pidada väga varajaseks mondo eelkäijaks.
1968 ilmus Ameerikas filmi lühendatud versioon pealkirjaga "Witchcraft through the ages". Tummfilmide tekstikaadrid on välja jäetud ja neid asendab legendaarse biitkirjaniku ja narkoguru William Burroughsi poolt loetud tekst. Filmimuusikaks on improviseeritud jazz, seda esitab trio kuhu kuulub ka üks oma aja tuntumaid jazzmuusikuid - viiuldaja Jean-Luc Ponty, kes mängis umbes samal ajal ansamblis Mahavishnu Orchestra.
P.S. Alloleval pildil on rezhissöör isiklikult Saatana rollis.

"Blood sucking freaks" (1975)

director: Joel M. Reed
91min.
USA

Ei tahaks nagu jälle alustada kiidulauluga, et milline kosutav amoraalsus jne., sest ma niikuinii põhiliselt selliseid filme vaatangi, kuid "Bloodsucking freaks" on tõepoolest selle ala meistriklass. Saladus peitub esituslaadis. Küll ja küll ju neid filme, mis keskenduvad ainult jäsemete maharaiumisele ja silmade väljatorkimisele, kuid vähe on selliseid, kus see toimuks nii muretult ja kergemeelselt. Tavaliselt jääb ikka natuke kummitama mingi sünge alatoon, on ikka mõni kõrvaltegelane, kes peab vajalikuks moraaliloengut pidada. Siin seda pole ja nii lihtne see korraliku exploitationi valem ongi.

Lugu on Soho underground teatrist, mis korraldab Grand Guignoli stiilis etendusi. Otsekohesed ilma süzheeta sadismishowd, kus piinatakse inimesi surnuks. Karta pole midagi, sest kõik ju arvavad, et see on lihtsalt teater.
Kunagi oli üks Eesti estraadifilm, kus see "Viimse reliikvia" Ivo Schenkenberg mängis saatanat. Liibuva sviitriga ja kaelas rippus mingi medaljon. Teatridirektor Isand Sardu, üks siinseid peategelasi meenutab väga seda kohalikku 60ndate camp-saatanat. Tema sidekick on hüperaktiivne kääbusneeger, selline tüüpiline filmikääbus, kes teeb kõiki asju tantsides ja oma väikeste tömpide jäsemetega vehkides. Ja nad mõlemad on fanaatilised sadomaso harrastajad. Teatri keldris on puuris paljad metsistunud naised keda söödetakse toore lihaga. Et laiema publiku tähelepanu võita, röövitakse paar avaliku elu tegelast, et neid siis näidendites osalema sundida. Üks neist on baleriin Natasha D'Natalie. Enne röövimist näidatakse Natashat koos oma boyfriendiga voodis. Neiu peab proovietendusele ruttama ja ei jõua isegi kohvi juua. Boyfriend on väga pettunud ja arvake ära mis ta ütleb selle peale? "Ahh, Estonian ballet dancers!"
Natasha piinamine teatri keldris on kindlasti üks naljakamaid omasuguseid. Tüdruk ripub kinniseotult konksu otsas ja kääbus tantsib ringiratast ta ümber ja taob trummitaldrikuid kokku. Sardu ja kääbus on täies mänguhoos, Natasha kisendab paaniliselt nagu oleks tegemist kõige hullema põrgupiinaga. Viimaks ta minestab ja Sardu uurib, kas kõik on ikka korras.
"Is she dead?"
-"Not yet."
Karismaatilises kõrvalosas on arst, kes käib aeg ajalt piinamisobjektide tervist kontrollimas. Tasuks oma töö eest lubatakse tal teha meditsiinilisi eksperimente. Ta saeb ühel naisel kolba lahti, imeb sealt kõrrega ajusid ja nimetab seda neurokirurgiaks.
Vahepeal jõuab inimröövi jälile üks lootusetult korrumpeerunud politsei (lisaks tegeleb Isand Sardu veel ka orjakaubandusega). Juba tundus, et asi liigub tüüpilise õnneliku lõpu poole, kus pahad saavad oma palga ja baleriin pääseb tagasi oma kallima juurde. Mõnes mõttes saabub positiivne lõpulahendus küll, kuid täiesti vastupidine. Ainsateks võitjateks jäävad keldrikongidest lahtipääsenud naisvangid, kes on nii lihahimulised, et õgivad kõike mis neile tee peal ette satub. Lugu lõpebki ahvipärdikutena trallivate paljaste naiste kannibalismiorgiaga.
Aga seda suurt lõusta mis plakatil küll filmis tähele ei pannud.

"Eat the schoolgirl" (1997)

director: Naoyuki Tomomatsu
60min.
Japan

Sain üleeile Tanelilt plaaditäie Aasia õudukaid. Võtsin siis õhtul tööle minnes DVD-mängija kaasa, kuid avastasin et kõigil filmidel peale "Art of the devil 2" on ebastandardsed subtiitrid. See film osutus nii jamaks, et ma ei tahtnud isegi lõpuni vaadata. Ega midagi targemat ka teha polnud, mõtlesin et vaatan siis pealegi mõnda teist, mis siis et dialoogist aru ei saa.

Tomomatsul on üks teine film - Jaapani koolitüdrukutega zombikomöödia "Stacy", mis on üldiselt tuntum ja hinnatum, kuid jäi mul kunagi pooleli selle sama jama tõttu - subtiitreid polnud. Kuigi "Eat the schoolgirl"is on ka seda Jaapani koolivormi fetishit, siis siin nalja ei saa ja toon on üldse teistsugune. Siuke pretensioonikas kehva kvaliteediga videolindi toon. Vihmased kõrvaltänavad, külm neoontulede valgus, pimedates tubades helendavad arvutiekraanid, üleüldine urbanistlik ängistus. Pluss telefoniseks, prostituudid, vägivaldset amatöörpornot filmivad yakuzad, koolivormi kandev transvestiidist sarimõrvar kes ejakuleerib ohvrite noahaavadele. Pluss mõttetult pikad ebaerootilised softporno stseenid.
Lugu räägib ühest noormehest, kellel vist on lapsepõlves olnud mingi psühholoogiline trauma, igaljuhul tal käib külas üks paljas inglitüdruk (kellel vahest on ja siis jälle pole tiibu), kes käsib tal inimesi tappa.

Polnud nagu eriline elamus, ses mõttes et kui zanrit nimetatakse extreme- cinema, siis ootaks nagu midagi pöörasemat veelgi. A eks need filmid just ongi täpselt sellised. Ei oskagi nagu midagi pikemalt lisada. Tegelikult see laipade kohal onaneeriv transa oli suht ok. Kõige rohkem meeldis koht, kus prostituudil lõigati kõht lahti ja kui ta üritas väljarippuvaid soolikaid sisse tagasi toppida.
Ühtegi koolitüdrukut ega kedagi teist siiski ära ei söödud, nagu pealkirja järgi võiks oletada. A vahet polegi.

"Seeds of evil" aka Gardener (1975)

director: James H. Kay
86min.
USA

Vahepeal juhtus suursündmus, et ostsin omale normaalse arvuti (siiamaani oli mingi neljagigase mäluga plönn, millega ei saanud isegi korralikult Youtube'i vaadata) ja esimese asjana hakkasin muidugi filme tõmbama. Ja nüüd ma ei ole suutnud enam siin blogis järge pidada. Üritan siiski jõudumööda kõige kohta sissekandeid teha.
"Seeds of evil" on üks neist halbadest filmidest, mis kogub vaikselt kuulsust nö. bad taste'i austajate ringis. Oma osa on siin ka efektsel posteril. Komöödia see igaljuhul pole, raske öelda kas ta on mõeldud õudusfilmina, kuid kindlasti on ta teadlik camp. Mul pole veel õnnestunud neid näha, kuid ma arvan et Paul Morrissey Dracula ja Frankensteini filmid on midagi sarnast. Tundub, et halva filmi maine on küljes seetõttu, et kõik vist ootavad et see oleks õudukas. Selles mõttes on "Seeds..." tõesti äärmiselt saamatu. Puudub igasugune vajalik pinge, jube aeglane ja veniv on. Aga kui võrrelda Warholi filmidega, siis pole mõtet viriseda. Ma toon seda Warholi/Morrissey võrdlust seepärast, et siin on peaosas Joe Dallesandro - seksisümbol, kes tuntud põhiliselt Warholi Flesh-Trash-Heat triloogiast.

Lugu on selline:
Luksusrajoonide elanikel on suurejoonelised lilleaiad. Nende hooldamine on meistritöö ja aednik Carl on omal alal ületamatu tegija. Carli mängib Dallesandro - hobusesaba soengu ja palja treenitud ülakehaga päevitunud meesmodell, jalas on lapilised nahkpüksid. Räägib ainult lihtlausetes vaid siis kui midagi küsitakse. Huvitav, kas ta on kunagi indiaanlast mänginud? Idasaksa westernite indiaanlased nägid sarnased välja.
Kohe kui Carl tööd alustab muutub aed enneolematult viljakaks. Lisaks sellele tassib ta terve maja lilli täis. Latiinodest teenijad on ainukesed kellel on halvad eelaimused. Ikka see vana teema, kuidas harimatud ebausklikud inimesed kahtlustavad seletamatute nähtuste puhul kohe nõidust. Kui juba üks tüdruk jääb aias kadunuks, siis muutuvad teised ka murelikuks ja lõpuks tuleb Carl hävitada. Enne surma muutub ta puuks, see pannakse põlema ja ongi kõik. Et siis film seksikast aednikust, kes sõna otseses mõttes külvab inimesed lilledega üle. Kõige leidlikum oli üks stseen alguses, kus keegi naine sureb pärast seda, kui talle haiglasse vaasitäis lilli tuuakse. Sellele järgnevad matused ja näidatakse hauda, millel on tohutu lillevanikute kuhi.

Campi kohalt on veel mütoloogiateemalise karnevali stseen, kus inimesed on kehastunud kreeka jumalateks ja kõlab mingi magus estraadipopp. Aga üdiselt on kõik kokku väga uimane ja mõttetult kaua näidatakse ebaolulist materjali (see sama karneval näiteks)

"Mesa of lost women" (1953)

director: Ron Ormond / Herbert Trevos

69min.

USA

Veel üks teos, mis kinnitas mu usku, et vanasti osati ikka nii hästi halbu filme teha. Kadunud kunst. Sellist taset nagu "Mesa of lost women" on tänapäeval võimatu saavutada.Hullud teadlased ja hiidmonstrumid on trump millega üritatakse niisugustele filmidele vaatajaid leida. Paljudes filmides ongi ainult nii, et kogu elamus piirdub lõpuminutite jooksul välja ilmuva koletise ära nägemisega ja sellele eelneb tunnijagu sisutühja tegevust. Siin on õnneks niipalju muud imetlusväärset, et hiidämbliku oleks võinud rahumeeli isegi välja jätta (kahtlustasin, et see on sama nukk, mida kasutati vist kõige tuntumas hiidämbliku filmis "Tarantula", kuid see on tehtud hoopis kaks aastat hiljem).

Sissejuhatuse teeb kaameratagune hääl, kes räägib pikalt-laialt inimrassi petlikkust ülemvõimust siin planeedil. Ei tohiks unustada, et kõige arvukam ja vastupidavam eluvorm on siiski putukad. Järgnev lugu on õppetund, mis juhtuks juhul kui...Ligi viis minutit kestva jutu taustaks pole muud kui tühjad kaadrid Mehhiko kõrbemaastikust ja pidev tremolokitarri pinin. Mõjuv lihtsus, pole paha. Aga see saundträkk - kui filmi pikkuseks on 69min siis vähemalt 60min on kogu aeg taustaks see sama üksluiselt muutumatu kitarrimäng. No kujutate ette, mis tunne võib olla kui keegi mängib tund aega järjest "Kimalase lendu". Kui sellised jaburad asjad lõbu ei pakuks, siis võiks vist närvivapustuse saada.

Kuskil seal ligipääsmatutes kõrbekoobastes on dr. Aranya laboratoorium. Seal tatsavad ringi eemaletõukavad kääbusmehed ja robotliku olemisega amatsoonid. Aranya tegeleb inimese ja ämbliku geenide sünteesimisega ja need olevused on ta katse tulemus. Mehed on kääbused seetõttu, et putukate hierarhias on isastel teisejärguline roll. Doktor ise on tavaline valges kitlis habemik, kuid tema juures on üks creepy asi - üks prilliklaas on kuidagi imelik. Ei saa aru kas katki või mingist poolläbipaistvast klaasist. Väga veider tähelepanu kõrvalejuhtiv detail.

Üks teine teadlane läheb Aranya töösaavutustega tutvuma. Huvitav oleks ise sellisesse olukorda sattuda - lähed kolleegile külla, leiad ennast auravaid katseklaase täis koopast, vastik kasimata kääbus hakkab sul sabas käima nagu noriks sigarette Ja igal pool seisavad tuimalt vaikides ülbed chikid. Päris sürrealistlik, nagu mingis totras unenäos ju. Teadlane keeldub sellises kahtlases kollektiivis töötamast ja dr. Aranya süstib talle seepeale hulluks ajavat seerumit. Ja kuidas siis käitub see värske hullumeelne?

Pidev mõttelage irve, silmad üllatunult punnis, räägib monotoonsel toonil nagu hüpnotiseeritu - maitea, lapsed kujutavad vist hullusid niimoodi ette. Kuna ta kannab kõvakübarat, siis võiks arvata et ta imiteerib Stan Laurelit.

Hakkasin siin juba järgmist tobedust kirjeldama, aga ma ei viitsi enam pikemalt, sest iga naljaga kaasneb järgmine ja järgmine, ja nii peaks terve filmi ümber jutustama."Mesa of lost women" pärineb nagu mingist kadunud maailmast, kus loogikaseosed on jäänud liivakasti tasemele. Ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt, vaid selles tähenduses, et siin nagu siiralt ei osata mitte kuidagi teha nii nagu tavaliselt või päriselt võiks olla. Aga lapsemõistus ja kogemuste puudumine võibki ju põnevamaid tulemusi anda. Neile, kes oskavad hinnata sellist muusikat, kus amatöörlikud kooliorkestrid (paremal juhul veel erikoolide orkestrid) mängivad popistandardeid, peaks selle filmi võlu mõistetav olema.

Lõpuks see ka, et kui peaks tekkima küsimus mis pagan on mesa, siis Wikipediast selgus, et nii nimetatakse lagedat kõrbevälja mida piiravad teravatipulised kaljud. Päris spetsiifiline värk, ma pole elu sees kedagi mesadest rääkimas kuulnud.

"Zombie honeymoon" (2004)

director: David Gebroe

83min.

USA

Hommikune jalutuskäik Prismasse tõi kaasa järjekordse rämpsfilmiostu. Ma olin vilksamisi midagi antud filmist kuulnud, pealegi oli "I, zombie" (ka siinsete varasemate postituste hulgas) väga hea näide romantilise zombiedraama võimalikkusest. Draamaliku ülesehitusega õudukad ongi mulle palju südamelähedasemad kui actionõudukad. Tähendab, mul olid tõesti lootused selle filmi suhtes. Tuhkagi. Igavene jamps, päris pahaseks teeb kohe, kui osatakse isegi nii väljakutsuvalt campiliku teemapüstitusega asi kihva keerata.

Vastabiellunud paarike sõidab suvilasse mesinädalaid veetma. Rannas ilmub veest välja elav surnu, suundub otsejoones liival puhkava noore abielumehe poole ja oksendab talle näkku tapvat zombieplöga. Kümneks minutiks kaovad elumärgid, kuid siis on jälle kõik hästi. Kuni naine kuuleb ühel päeval vannitoast ebasündsat matsutamist ja luristamist.

Tegelased nõmedad ja näitlejad ka. Siin on tõesti antud oluline koht suhteprobleemidele. Kohad, kus naine näeb meest üha enam loomastumas, kuidas nad üha enam üksteisest ja oma sõpradest võõrduvad, kuidas nad siiski tõotavad igavest armastust jne. Ja tegelikult võib see ju olla väga nauditav, kui neid teemasid filmides peenetundeliselt lahatakse. Viimane psühholoogiline suhtedraama mida vaatasin oli Polanski "Bitter moon". Idiootlik on muidugi sellist meistriteost võrdluseks tuua. Aga igaljuhul on nii, et pole midagi vastikumat kui halbade näitlejatega ebausutavalt tehtud armukriisid. Mingid ajudeta fantaasiavabad lollpead on teinud igavalt tõsimeelse käki.

Mulle kingiti sel aastal sünnipäevaks film "Emmanuelle Dracula vastu". See on üks neist rõvedatest kaasaja Prantsuse erootilistest telefilmidest, millesarnaseid vahest nädalavahetustel Kanal2 on näidanud. Võiks öelda, et selle ja "Zombie honeymoon"i kaasahaaravus oli võrdne. Ma ei teagi miks ma üldse hakkasin kirjutama sellest filmist, sest ma ei ole plaaninud kirjutada asjadest, mis jätavad täiesti tuimaks ja tuletavad ainult meelde kui palju halbu filme ikka pidevalt tehakse. Seepärast valisingi siia alla võimalikult mittemidagiütleva pildi.

"Bone" (1972)

director: Larry Cohen

95min.

USA

Neeger nimega Bone (Yaphet Kotto) jalutab muretult ühte Beverly Hillsi luksusvillasse ja hakkab seal elavalt keskeas abielupaarilt raha nõudma. Kohe selguvad ebameeldivad saladused - autokaupmehest peremehel on vaatamata maksmata laenudele salajane pangaarve. Raha ei leidu kuskil, ainult virnade kaupa arveid ja muud paberipahna. Ta jookseb panka arvet tühjendama, samal ajal kui Bone hoiab naist majas pantvangis. Vaheldumisi hakatakse jälgima mehe toimetusi ja seda, mis samal ajal villas toimub. Kumbki pool ei käitu plaanipäraselt. Autokaupmees mõtleb pangas tülpinult oma naisele ja ei kavatsegi õigeks ajaks tagasi pöörduda, vaid hulgub niisama linnas ringi. Samal ajal üritab neeger vastavalt ähvardusele naist vägistada. vägistamisharjumus on tekitanud talle tülika kompleksi - ta erutub ainult siis, kui teda küünistatakse, kuid kahjuks puuduvad naisel pikad küüned. Bone hakkab kurtma oma elutraagikat. Neegrid on edukalt valgete ühiskonda sulandunud ja keegi ei võta enam tõsiselt tema hirmuäratava piginäost vägistaja strateegiat. Tema haavunud paljastused äratavad naises kaastunde, samas esindab Bone ka mingit ahvatlevat mässumeelsust kodanliku materjalismi vastu, mis luksusrajooni elanikke nii väga ahistab. Ja koos hakataksegi pidama plaani kuidas abikaasast vabaneda.

Kuigi toon pole nii muretu ja huumor nii meelevaldne, meenusid siiski võrratud 60ndate Brian De Palma teravmeelsed absurdikomöödiad - "Get to know your rabbit" ja "Greetings". Neid näitas kunagi ammu ETVst.

Linnas satub mees järjest üha jaburamatesse situatsioonidesse. Ta kohtub baaris naisega, kes peab oma abikaasa surma põhjuseks hambaarstide vandenõud. Ja ühte säravat dialoogi tahaks ka tsiteerida.

Mees helistab automaadist politseile, et teatada oma naise kidnäppimisest:

"I want to make an anonymous tip."

-"And who is this speaking?"

"..anonymous"

-"Can you spell it?"

"You want me to spell anonymous?!"

-"Do you have a problem with it?"

"Now, who is it I'm talking to!?"

- (mõnitavalt) "Anonymous"

jne.

DVD lisana on kasutamata jäänud katkendid filmi algvariandist, mis oli mõeldud mustvalgelt ja mõnede teiste näitlejatega. Väga huvitav võrdlusmaterjal. Samad stseenid ja sama idee, kuid hoopis teine iseloom. Nagu kaks erinevat interpretatsiooni.

Vaatamata intrigeerivale sisule ei saavutanud "Bone" omal ajal erilist edu ja on siiamaani üsna tundmatu film (mitte ühtegi normaalse kvaliteediga kaadrit ei õnnestunud netist leida). Vist liiga ebameeräne probleemiasetus, mille puhul jäi lahtiseks, kas on tegemist komöödia, terava ühiskonnakriitika või exploitation thrilleriga. Teised Larry Coheni filmid nagu "Q, the winged serpent" ja "God told me to" tahaks igaljuhul ka nüüd ära näha. "Bone" on siiski väga paljutõotav lavastajadebüüt.

"The witch with flying head" (1977)

director: Lian Sing Woo

94min.

Hong Kong

Aasia mütoloogias esineb palju läänemaailmas tundmatuid võikaid koletisi. Üks neist on lendava peaga nõid (nimetatakse penanggalan või leyak). Alguses arvasin, et "The witch with flying head" on ainuke omasugune, kuid selgus et neil on seal terve okultistliku horrori alaliik, kus pead ringi lendlevad. Neid filme on juba aastakümneid tehtud, põhiline periood oli 80ndate algus ja tuntuim film on "Mystics in Bali".

Lendavad nõiapead on omaette vaatamisväärsus, sest ega tegemist pole lihtsalt mingi suvalise peaga - ikka terve selgroog ja sisikond ripub järel.

Sellest filmist on saadaval ainult subtiitriteta originaalkeeles variant. Seetõttu läheb kõik mis teksti puutub kaduma. Aga ega midagi üle mõistuse keerulist niikuinii pole, kahjuks pole eriti põnev ka. Põhimõtteliselt nagu kung-fu film, ainult et lähikontakti asemel loobivad võlurid üksteist tossupommidega.

Pea on okei, lisaks lennuvõimele pritsib ta suust ka tuld ja erivärvilisi laserkiiri. Ja suured kõverad kihvad on. Tähtis roll on ka madudel, teine tüüpiline Hong Kongi võluõudukate teema. Kogu häda algabki sellest et kuri võlur saadab neiule mao kõhtu elama ja tema needuseks on, et igal öösel tuleb tal pea otsast ja hakkab metsavahel hulkuvate inimeste verd imema. Needust on väga raske murda. Alguses üritavad kaks buddhamunka neiut kaitsta (ühel on suur haakrist keset kõhtu), kuid nendestki saavad järjekordsed pea ohvrid. Õigel hetkel ilmub välja klassikaline kohevate valgete kulmude ja habemega hea võlur (ta on riietatud üleni punasesse ja meenutab seetõttu kohe jõuluvana) ja kõik aetakse ühisel jõul korda.

Kaameratöö on väga amatöörlik. Kui zoomitakse mingile detailile, siis juhtub mitu korda, et vajalik objekt jääb kaadris valesse kohta ja kaamera peab veel lisanõksu tegema, et asi ilusti keskel oleks. Või kui näiteks kaks inimest räägivad omavahel, siis on sellised debiilsed kaadrid, et keset ekraani on ühe kukal ja teises ekraani nurgas on näha ainult vestluspartneri kõrv.

Saundträkis on laenatud ühte väga tuttavat filmimeloodiat. Pead ei julge anda (kus nüüd tuli alles tabav metafoor!) aga võibolla oli Star Treki lugu.

"The bird with the crystal plumage" (1970)

director: Dario Argento

98min.

Italy

Dario Argento rezhisööridebüüt, klassikaline giallo ja üks kuulsamaid neist. Mitte esimene omasugune, kuid väidetavalt põhjustas just see Itaalia giallofilmide buumi. Sain teada veel mõned selle zanri märksõnad: mõrvaril peavad olema mustad nahkkindad ja relv on enamasti läikimahõõrutud metallist terariist. Tapmisstseenid on kui vähegi võimalik siis filmitud ründaja vaatenurgast. Sellepärast, et giallod on mõrvamüsteeriumid, kus süüdlane selgub alles lõpuminutitel. Klassikalise giallo süzheeliinid on üsnagi piiratud. Paljuräägitud ebaloogilisustega üritatakse tegelikult seda kindlalt paigas ülesehitust veidi ootamatumaks muuta.

Verd oli vähevõitu. Ja mis seal salata, ma ei saa ikka täit naudingut ühest krimiloost, kui puuduvad nõiad, selgeltnägijad või muud õuduse ja müstika elemendid. Tüüpilistest giallodest neid kahjuks ei leiagi, kuid nii vähe kui ma neid ka näinud olen, siis igas filmis on ikkagi mingi värvikas ebatavaline detail. Näiteks Fulci "New York ripper"i piilupart Donaldi häälega mõrvar jääb mind elu lõpuni kummitama, kuigi film ise oli üsna suvaline politsei ja serialkilleri peitusemäng. Käesolevas filmis on ka oma veider joon sees, aga see on üsna varjatud kujul.

Niisiis meeldis mulle "Klaasist sulgedega linnus" kõige rohkem külahullust kunstniku kõrvaltegelane - elab üksinda hiiglaslikus mahajäetud lao- või tehasehoones, on kõik uksed-aknad kinnimüürinud, ainuke ligipääs on teise korruse aken kuhu tuleb ronida redeliga. Kunstnik ise näeb välja täpselt nagu vanapagan eesti muinasjuttudes. Ja ta sööb kasse! Tegelikult ongi just kunstnik kaudselt süüdi mõrvades, sest üks tema vana maal (naivistlik talvemaastik, kus keset lumehangesid on kujutatud mõrvastseeni) tuletab tapjale unustatud sündmused meelde ja nii need mõrvad algavadki. Kunstnikuga on väga lahe dialoog ka. Sõna-sõnalt pole meeles, aga umbes selline:

"I want to ask about one of your older paintings"

- "Nah, I don't do that stuff anymore. Now I'm into symbolism."

"Why?"

- "Because I feel symbolistic! Do you have a problem with that!?"

Mitu võtmestseeni toimub kunstigaleriis, kus on üks huvitav skulptuur - hiiglaslik linnujalg. Täpselt samasugust on kujutatud ka Magma esimese plaadi kaanel.

Kokkuvõttes hea tempoga ja stiilse atmosfääriga film, parim võimalik muusika (Morricone), kuid jäi minu jaoks natuke liiga tavaliseks võrreldes mõne teise Argento hilisema teosega. Neile krimifännidele, kes ei vaja mingeid lisaperverssusi või lähiplaanis detailseid noahoope on "Bird.." kindlasti kohustuslik vaatamine.