"Pasolini next to us" (2006)

director: Giuseppe Bertolucci

58min.

Italy

Hariv dokumentaal Pasolini ja tema skandaalseima filmi "Salo" hardcore fännidele. Tunnijagu ilusaid mustvalgeid stille kõnealuse filmi võtetelt, taustaks katkematu heliriba Pasolini monoloogiga. "Salo" on allegooriline film, see tähendab et taust on väga lai ja sellisel läbi ja lõhki ideoloogilisel rezhissööril muidugi jutt jookseb kenasti. Ja jutt kipub keerlema ikka selle ümber, et kaasaja ühiskond, eelkõige noored oma konsumeristlike rituaalidega on hukas jne. Masstootmine, rämpstoit, telekad ja kõik see jubedus. Kokkuvõttev idee on, et seks on kõikvõimas alistav jõud ja selles filmis sümboliseerib seks vastikult manipuleerivat ja olemuselt anarhistlikku kodanlikku korda. Pasolini on muidugi sedasorti tüüp, et ta ei leiuta seda kaitsmaks "Salo"t naziploitationi süüdistuste vastu. Ta on tõesti nii sügavalt läbi imbunud klassivihast, ta tahaks kõik algosadeks lammutada ja mingi oma ideaali järgi uuesti ehitada. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et see kõlab mu kõrvadele nagu veidi peenemalt sõnastatud, aga sama jutt mida raiutakse kuskil kultuurikõrtsis kell kolm hommikul. Ja kas juba 70ndail ei kõlanud taoline õiendamine kohutavalt banaalselt. Seepärast, et hiljuti vaatasin veel ühte teist filmi, nimelt "Can dialectics break bricks" aastast 1973, mis on suurepärane absurdisatiir kogu selle marksistliku prolemöla pihta. Minu arust jäi "Salo" oma sõnumiga 60 aastat hiljaks. Õnneks on juttu ka muust - puhtalt filmitehnikast, sellealastest eelistustest jne. Eks ma vaatan Pasolini ideoloogilistele probleemidele endiselt läbi sõrmede. Et pole tegelikult niivõrd tähtis, mis alustel need filmid tehtud on, kui keel on selline mõnus vihane ja kompromissitu.