neljapäev, 17. juuli 2008

"Requiem for a vampire" (1971)



director: Jean Rollin
95min.
France










Erootiline gootiõudukas ühelt mulle väga sümpaatselt eurotrashi meistrilt, olen teda varemgi kiitnud. "Reekviem vampiirile" on oma naiivse ja pealiskaudse näitlemisega peaaegu nagu eelkooliealistele tehtud telelavastus, süzheeliselt samuti täiesti ajuvaba, kuid värvid ja kaadrikompositsioonid on poeetilised nagu kõrgetasemelistes kunstifilmides. On teada, et mõttetihedus pole Rollini filmide tugevaim külg, mis ei ole üldsegi halb näitaja, sest ta suudab seda siinkohal enda kasuks pöörata. Puhtalt visuaalne kogemus nagu seisundifilm, kus esmatähtis on mitte jutustav pool vaid mingi meeleolu väljendamine. On palju situatsioone, millel pole mingit sügavamat tähendust, kuid nad näevad see eest lihtsalt coolid välja. Näiteks - tüdrukud varastavad mingist majakast mootorratta ja jätavad selle viie minuti pärast tee äärde seisma. Kõik vaid selleks, et näidata neid korraks stiilse motikaga sõitmas. Või siis näiteks selline seiklus - peategelased ekslevad keset päeva surnuaial, üks neist kukub kogemata lahtisesse hauda (teine ei märka midagi, nagu kaaslast poleksi olnud), saabuvad hauakaevajad ning hakkavad mulda peale kühveldama. Ja veel - jõutakse kindlusevaremetesse ja ühes käigus on suur karusnahaga kaetud voodi. Milles küsimus, tüdrukud koorivad end sõnagi lausumata paljaks, heidavad voodisse ja hakkavad üksteist silitama. Nii võiks terve loo ümber jutustada, kogu film tegelikult koosnebki taolistest sketshidest.


Film algab stseeniga, kus kaks autot kihutavad tolmaval külavaheteel. Esimeses autos on kaks klouniks riietunud tüdrukut, alles hiljem selgub, et nad põgenevad mõrvaga lõppenud koolipeolt. Nende tagaajajad jäävadki tutvustamata, samuti ei selgitata miks on need väikesed klounid kedagi tapnud. Esimese neljakümne minuti jooksul öeldakse vaid paar sõna, sealt edasi tulevad ainult üksikud laused ja midagi poleks juhtunud, kui olekski lõpuni tummfilmiks jäänud. Peategelased on enamus ajast koos, kuid nad lihtsalt ei räägi omavahel midagi.


Üks meeldejäävamaid kohti (paljude teiste meeldejäävate hulgas) filmi keskel on kümneminutiline orgiastseen punaselt valgustatud lossikeldris, mis kulmineerub sellega kui üks nahkhiireks moondunud vampiir imeb müüri külge aheldatud alasti naise jalgevahelt verd!
Kooskõlas kogu ülejäänud äraoleva fiilinguga on ka filmi lõpp imelikult uimane. Vampiiride juht osutub väsinud vanameheks, kes ei viitsigi eriti verd imeda, ei ole huvitatud ka oma väljasureva liigi jätkumisest ja läheb tüdinult oma kabelisse igavest und magama. Tüdrukud jooksevad metsa ja viimane elus olev vampiir jääb nõutult surnuaiale kükitama.


Häid kaadreid on "Requiem for a vampire"is palju, mõned neist täiesti sellised, et kuuluvad vabalt filmiajaloo klassikasse.


























laupäev, 12. juuli 2008

"The piano teacher" (2001)


director: Michael Haneke
131min.
Germany / Poland / France / Austria

See film jooksis kunagi meil siin kinos, käisin vaatamas ja oli muljetavaldav, vist isegi parim või st. kõige rohkem isiklikku suhestumist pakkuv Haneke film, hehee. Põhineb Elfriede Jelineki samanimelisel romaanil, lõpetasin selle just eile. Selline algmaterjali ja interpretatsiooni võrdlus on alati hästi põnev. Leidsin ainult mingi imeliku mp4 faili, mida saan ainult arvutiga vaadata. Film ei erinenud kuigi palju raamatust, andis õige tunde täpselt edasi. Raamat oli muidugi laiaulatuslikum ja detailirikkam, kuid Haneke on jätnud sisse kõik shokeerivamad episoodid neid isegi osaliselt võimendades. Teema on halastamatult sünge, argine kuid ka ebaharilik oma äärmuslikkuses, niivõrd sobiv Hanekele, et ma alguses ei osanud arvatagi, et selle taga hoopis teine autor seisab (ma olen kirjanduse kohalt jube võhik, Jelinek ju Nobeli preemia laureaat lausa). Mõlemil on siiski isikupärane justustuslaad, mõneti sarnane, mõneti erinev. Mõlemi toon on distantseeritud ja kiretu. Raamatu tekstil on kibestunult irooniline, üleüldiselt inimpõlglik kõla, mida ei saa enam kuidagi erapooletu kirjeldusena võtta. Haneke seevastu, nagu ikka, on tuimalt objektiivne, mis mõjub teema tõsidusega koos veelgi hirmuäratavamalt.

Lugu jutustab keskealisest Erikast (Isabelle Huppert), kes elab kahekesi koos kontrollifriigist emaga. Ema on Erika varasest lapsepõlvest alates püüdnud teha kõik, et tütrest saaks maailmakuulus pianist. On vaja totaalset kunstile pühendumist ja kõige muu häiriva (sõbrad, meelelahutus, armusuhted) hülgamist. Ema jälgib ja suunab kõiki tema tegemisi nii kodus, tööl ja vabal ajal. Erikast on saanud vanamutilikult riietuv range klaveriõpetaja. Kolmas oluline tegelane on andekas noormees Walter, kes hakkab pealetükkivalt Erika südant vallutama. Walter on rikkast perest pärit energiline isasloom, kelle hobideks on klassikaline muusika, hokimäng ja naiste murdmine ning ta ei talu üheski valdkonnas kaotajaks jäämist. Mõlemi jaoks on suhe midagi uut ja põnevat, kuid ootused on neil täiesti vastupidised. Walter tahab lihtsalt vahelduseks vanemat intellektuaalset naist proovida, Erika seevastu usaldab talle siiralt oma kõige intiimsemad saladused nagu tulevasele väljavalitule. Mehe ees avaneb pilt sügavalt juurdunud seksuaalhälvetest, mis tekitavad kergemeelse suhte otsijas vaid äärmist vastikust. Ta peab ülima egoistina hoopis ennast ohvriks, on solvunud ja maksab julmalt kätte.

Kõik kolm tegelast esindavad oma rikutuses kõrgeimat meistriklassi. Erikast on äärmuslike elamuste otsingul kadunud igasugune võime oma keha nautida, mõõdutundetu vanemlik armastus on emast teinud maniakaalse vangivalvuri ja Walter jätab veel kõige tülgastavama mulje, kuigi käitub tegelikult nagu iga teine endast heal arvamusel olev ülbelt edasipürgiv noormees. Erika piinab end füüsiliselt mitte kaastunnet või tähelepanu otsides, ta vist ei mõistagi kui kirjeldamatult haletsusväärne ta on, vaid ta ei oska enam teisiti seda luhtunud ambitsioonide ja seksuaalse rahuldamatuse kombinatsiooni maandada. Segu kõige piinlikematest perverssustest ja sealjuures säilinud üksildane eneseuhkus, vastandlikud nõrkus ja tugevus, on siin väga kütkestav segu. Raamatus on põhjalikult kirjeldatud tema elupõlist konfliktsust ema ja üldse kõige ümbritsevaga, filmis pole palju aega sellele keskenduda. Kümme punkti vääriks minu poolt ikkagi, väga romantiline. Ainus film nähtutest, mis suudab S/Mi tõsiseltvõetava külje alt näidata, ma ei uskunudki et see võimalik oleks. Aga ma ei tea kas ma julgeksin selle filmi romantikat näiteks mõne sõbrannaga koos vaadata.

See ei puutu enam kuidagi "Klaveriõpetajasse", kuid enne seda lugesin veel ühe raamatu läbi millest olin varem filmi näinud. "Inglise oopiumisööja pihtimused", leidsin allahinnatute riiulist. Filmiarvustus on kuskil blogi algusaja postituste hulgas. Neid polegi tegelikult võimalik võrrelda, sest lihtsalt absoluutselt midagi polnud ühist, kuigi filmis on kindlalt väidetud, et põhineb raamatul. Puhas exploitation, kus on võetud ainult kõlav pealkiri ja mätsitud kokku mingi action 30ndate Chinatowni oopiumiurgastes. Raamatu sündmused toimuvad viktoriaanlikul inglismaal, igasugused tagaajamised, orjaturud ja hiinlased puuduvad täielikult, isegi oopiumilokaale pole.

reede, 4. juuli 2008

"This filthy world" (2006)


director: Jeff Garlin
86min.
USA




Nii-nii. Blogi hingitseb ikka veel edasi, päris surnud pole. Rohkem ei julge midagi lubada.

"This filthy world" on dokumentaal, kus John Waters räägib endast ja oma filmidest. Ta teeb seda kinosaali laval mitmesaja inimese ees stand up comedy vormis. Waters on muidugi juba põhimõtteliselt mulle sümpaatne, kuid esimesed veerand tundi oli siiski veidi ärritav vaadata kuidas temagi ei suutnud läbi ajada ilma kerge egotripita. Anekdoodid, mis lõppevad puändiga "ja ma vastasin selle peale..." (asenda kolm punkti mingi vaimukusega). Või siis - üks esimesi teemasid on piirid, kus ta mainib paari nähtust, mis isegi tema kui "king of filth"i jaoks on vastuvõetamatud. Üks neist oli täiskasvanud beebide fetish. Pettumus. Minu arust oli kunagi isegi Neti täiskasvanute lehekülgede otsingus viide ühele sellistest saitidest. Ühesõnaga oli hetki, kus Waters'i teravmeelsus jättis soovida. Siiski kompenseeris ta seda paljude tõeliselt ootamatute naljadega (rääkides kõike justkui enda elus toimunut). Postitöötajad, kelle fetish on keppida postipakke näiteks. Ausalt öelda ma ei teadnud varem, et ta on homo, mis oli samuti mõningane pettumus. Mul oli ettekujutus, et ta on suutnud keset seda seksuaalvähemuste ja muidu veidrike seltskonda säilitada mingi neutraalse autoerootilise positsiooni. Eks tal on muidugi raske koorem kanda ka. Perverssuse etaloniks olemine on samasugune katsumus nagu näiteks moetrendide ennetamine. Tuleb pidevalt teisi üle trumbata, otsida üllatavaid kombinatsioone jne. Igale möödapanekule järgneb põrmustav kriitika. Kõige selle juures on Waters säilitanud imetlusväärse vormi. Siin pooleteist-tunnises ühemehe etenduses näitab ta ennast suurepärase showmanina, kes suudab publikut hoogsa ja ilmeka jutuga nagu muuseas pidevates naerukrampides hoida. Viimase kolmandiku ajal olid endalgi juba silmad märjad.

Seekord ma kaadreid ei vaevugi valima. Kogu filmi jooksul niikuinii midagi muud vaadata polnudki, kui paari meetri raadiuses mikrofoniga jalutav staar (mis iseenesest polnud üldse igav), taustaks tulipunased kardinavoldid, ühel pool lava inimesesuurune lillevaas, teisel pool rida prügikaste.