"Freddy Krueger Death Chant" (2004)

No see pole nüüd küll kellegi filmijutt, a ma proovisin esmakordselt Mediafire abil midagi üles laadida ja tahaks lihtsalt näha kas õnnestub link üles panna siia jne. "Freddy Krueger death chant" on üks plaat mille ma cdr-idele kõrvetatult viiekümnelises tiraazhis kunagi avaldasin. See oli seotud ühe mu näitusega, kus oli maal, millel on kujutatud risti löödud Freddy Kruegerit. Sel ajal ja tegelikult mingis mõttes vist siiani on see õudusfilmikarakter minu jaoks häiriv. Ma ei suuda suhestuda tema groteskse olemusega, ta ajab mind segadusse, parem oleks, kui teda poleks olemas. Aga nagu mitmed teised temasarnased, ei kao ta ilmselt kunagi kuhugi. Vastupidi, ta leiab alati üha uusi ja naeruväärsemaid viise tagasi tulla. See salvestus peaks olema midagi kurja vaimu väljaajamise loitsu sarnast. Lõpmatult kestev kõrvu kriipiv manamine, mis ei lõppe enne kui Freddy Krueger on lõpuks surnud.

lae alla siit:

(ajutiselt võtsin lingi maha)

"Panna a netvor" (1978)

director: Juraj Herz

83min.

Czechoslovakia

Paar päeva tagasi käis külas sõber V. kaasas tornitäis DVDsid. Meie eelistused on mõnevõrra erinevad. Eks me mõlemad oleme pühendunud filmimaailma sügavustest igasuguste vähetuntud ja tihtipeale väljakutsuva sisuga teoste otsimisele, tema sihiks on saanud rohkem eksperimentaalkino, dokumentaalid, videokunst, ühesõnaga selline tõsisem kraam, kuid minul seevastu on kirg exploitationi vastu. Seetõttu valisingi saadud paarikümne filmi hulgast esimesena salapärase seitsmekümnendate lõpul valminud "Virgin and the monster"i. Asja kohta infot otsides tekkis väike segadus, sest ametlikult pole seda pealkirja kuskil nii mainitud. Levinuim ingliskeelne nimi on "Beauty and the beast", mis on ka palju loogilisem, sest tegu ongi samanimelise tuntud muinasjutu ekraniseeringuga. Üks vähetuntumaid versioone, kuid nii minu kui paljude teistegi meelest vist parim neist. Keset tontlikult raagus metsapadrikut asuvad tontlikud lossivaremed, kus on end sisse seadnud üks tont. Seninägematu elukas, mingi metslooma, linnu ja inimese hübriid. Näo poolest meenutab nokklooma. Lapsepõlvemälestuste õigsust on raske kontrollida, aga just tänu sellele veidrale näole on mul kuri kahtlus, et olen "Panna a netvor"i kunagi näinud Mustamäe kinos "Kaja", kui algkooli lastele pakuti abonementidega filmiprogramme. Seal näidati igasuguseid Vene muinasjutufilme, aga ka näiteks Karel Zemani "Krabat"i multikat, nii et miks mitte siis ka käesolevat Tsehhi filmi. See võis olla umbes aastal 1986. Eriti hästi on mällu sööbinud stseen, kus nokkloom piilub lumiste varemete vahelt lossiaias jalutavat kaunitari. Kartsin tohutult seda veidrat nägu, kuigi filmis puudub igasugune õudukatele omane pingekruttimine või närviline helitaust. Aga siiani arvasin, et see oli ilmselt Surematu Kastshei või mõni muu Vene folkloori hirmutis. Peatumata üksikasjadel, tegemist on mõnusalt sünge kummituslik-romantilise ja veidi unenäolise muinasjutuga, kus pole õnneks mingit manitsevat tooni ja mustvalgete moraalireeglite pähetampimist. Näha on, et ega eriti lastele mõeldes seda küll tehtud pole. Ja muidugi üldsegi mitte exploitation nagu ma alguses arvasin.

"Abnormal: the sinema of Nick Zedd" (2002)

Kollektsioon Nick Zedd'i, transgression cinema võtmefiguuri, lühifilmidest. Sisaldas järgnevaid filme:

"The bogus man" (1980)

"The wild world of Lydia Lunch" (1983)

"Thrust in me" (1985)

"Kiss me goodbye" (1986)

"Go to hell" (1986)

"Police state" (1987)

"Ecstasy in entropy" (1999)

"Tom Thumb in the land of giants" (1999)

"Why do you exist?" (1998)

"Whoregasm" (1988)

"Imitation of kiss" (2001)

"War is menstrual envy" (lühiversioon)

Ühesõnaga kogumik millelt saab kätte peaaegu täieulatusliku Nick Zedd'i filmiloomingu.

Suurem osa neist on üsna väheütlevad sõjaka pissed-off hoiakuga tehtud sketshilikud katsetused, kus segunevad vägivaldse alatooniga amatöörporno, tänavapoisilik anarhism, huvi kõige shokiväärtusliku ja morbiidse vastu ning eklektiline muusika (põhiliselt industrial noise ja räpp). Dekadentlikud meeleolupildid, mille keskseteks tegelasteks on Zedd ise pluss rida üksteist värdjaliku imidziga ületrumpavaid friike. Mõned lühifilmid on selge sirgjoonelise sisuga, umbes nagu lihtlaused. Näiteks "Police state", mis on kõige klassikalisem naiivne punkmuinasjutt. Patrulliv kordnik hakkab tänaval tuiava Zeddi kallal norima, millele järgneb loomulikult kümme minutit peksu ja mõnitamist jaoskonnas. Ma kujutan ette, kuidas selline film võib mõnele põhikooli Psychoterrori fännile hinge minna. Ülejäänutest eristus "War is menstrual envy", mis osutus taoliseks camp erootika perverssuseks, mille peale vist isegi John Waters kadedusest roheliseks muutuks. Silmipimestavalt kireva sisustusega interjööris istub üleni sidemeisse mähitud muumia. Kaadrisse siseneb türkiissiniseks värvitud nahaga, paljastatud rindadega ja nunnakostüümis naisolend. Meenutab veidi kurjast vaimust vaevatud nunnasid Lucio Fulci "Demonia"st. Ta hakkab õrnade liigutustega muumiat lahtimähkima. Marli alt ilmub välja põlenud nahaga noormees. Absoluutselt kogu tema keha on kaetud põletusarmidega. Kaamera eksleb pikalt ja lähivaates tema sulanud naha voltides. See ei ole osav grimm või eriefekt. Ta näeb välja täpselt nagu Freddy Krueger, ainult et puudub see õel irve. Vastupidi, noormehe tardunud ilmes ja paigalt nihkunud ning laialivalgunud näojoontes on mingit seletamatut pühalikku nukrust. Ta on nagu mõni alandlikult kannatav märter. No ja siis hakkab see sinine nunn põlenud noormehega armatsema. Libistab andunult keelega üle karamellikarva põletusarmide, imiteerib suuseksi köndistunud sõrmedega käe peal jne. Ja siis vahetab nunna välja Annie Sprinkle, kes näeb välja nagu Kleopatra kostüümis Elizabeth Taylor.

"Let my puppets come" (1976)

director: Gerard Damiano

41min.

USA

"Deep throat"i rezhissööri pornonukufilm on arvatavasti alguse saanud juhuslikust seltskonnas visatud naljast ja mul on ainult hea meel, et tegijatel oli piisavalt viitsimist see nali ikkagi filmina teostada, sest tulemus ületas päris palju mu ootusi. Algeliste riidenukkudega tehtud pornokomöödia - esimene reaktsioon ju naeruturtsatus ja et põnev nagu, aga siis mõtled veidi järele ja tekib oletus, et ei saa ikka olla midagi enamat kui lihtsalt mõttetu veiderdamine. Aga ega enne rahu ei saa kui ära nähtud, alles siis võib kindla hinnangu anda. Millegipärast ma võtan selliseid asju palju tõsisemalt kui kõike muud. Võiks öelda, et ma tegelikult elan selliste asjade nimel nagu "Let my puppets come". Mis seal filmis siis toimub? Tüübid kuskil reklaamibüroos on maffiale võlgu ja nad peavad leiutama võimaluse, kuidas see võlg kiiresti ära maksta. Keegi neist on kuulnud, et viimase aja kõige hõlpsam rahateenimise viis pidi olema pornofilmi tegemine. No ja siis järgnebki jant sellest kuidas tehakse amatöörpornot. Irvitatakse tabavalt erinevate meediatööstuse tüpaazhide üle, palju igasuguseid fetishinalju, sealhulgas paar zoofiilia stseeni, suuseks nuku ja päris lihast-luust kääbuse vahel jne. Ühesõnaga enese kulul nalja heitmine. Traatidega juhitud nukud näevad äärmiselt närused välja, aga eks see lisab ka koomilisust. Kuigi teostuselt kordi algelisem, on meeleolu umbes sama nagu Ralph Bakshi urbanistlikes multikates või "Meet the feebles"is. Selliste kultusteostega kõrvutades tahan öelda, et täiesti rahuldav komöödia oli. Palju lõbusam kui ükski inimestega tehtud pornokomöödia igal juhul.

"Necromania" (1971)

director: Edward D. Wood Jr.

54min.

USA

Tänu Full Metal Metsavana omakasupüüdmatule abile olen taas kord filmiharulduste kullasoone kätte saanud, aga ega mul siiani erilist filmituju pole, nii et korrapärast blogipidamist pole mõtet oodata. Aga igal juhul veel kord suur tänu. Sain siis lõpuks kätte ja vaadatud selle kurikuulsa viimase Ed Woodi filmi. Kurikuulus seetõttu, et "maailma halvim rezhissöör" laskus lõpuks nii madalale, et hakkas pornot tootma. No ma ei uskunud, et see porno on. Arvasin, et selline nö. softporno, kus toimub küll see sama asi, ainult et ei näidata genitaale. Sest ma olin kunagi sama juttu kuulnud ka "Orgy of the dead"i kohta, aga see on väga süütu, täiesti lapsemeelne erootika, kus ainult poolpaljad neiud tantsivad, mingit hõõrutamist isegi ei ole. Aga võta näpust, "Necromania" ongi porno, täiesti tüüpiline 70ndate alguse porno koos higiste karvaste kaenlaaluste, hooldamata naha ja kogu selle muu naturaalsusega. Ma olen ikka vahest püüdnud vaadata neid vanu pornofilme, sest vanasti olid asjad veidi teistmoodi. Mitmed varased pornofilmid olid põhimõtteliselt täiesti täisväärtuslikud indiefilmid. Aga ma ei suuda vaadata neid pikalevenivaid seksistseene. Jube igav on, ma ei saa siiani aru, miks peab neid kohti nii kaua näitama. Pole vist elu sees ühtegi pornokat ilma edasikerimata vaadanud. Võibolla ainult pilves peaga paar korda, aga ega selliseid asju ei mäleta naljalt. Piisaks ju ühest minutist akti kohta, nii et sinna minutisse oleks koondatud kõige erutavamad kaadrinurgad. 70ndate seksifilmide hulgas on selliseid, kus on korralik näitlemine ja igas mõttes täiesti arvestatav kunstiline tase, aga enamus on muidugi väga kohmakalt amatöörlikud. Aga kuna siis ei oldud veel loobutud stsenaariumist, mis tähendab et on nõutav mingisugunegi näitlemine, siis on neis alati palju seda ehedat amatöörlust mis teatud huvigruppidele nalja teeb. Nii ka "Necromania"s, aga ei oluliselt rohkem ega vähem kui paljudes teistes samasugustes. Ja ka igasuguste hämarate ja müstiliste ideede laenamine õudusfilmidest nagu siin, pole midagi enneolematut. Kuigi näiteks "Devil in miss Jones" on tehtud alles kaks aastat hiljem. Nii et äkki "Necromania"s isegi on mingit teatavat väärtust, et võibolla on tas mingit marginaalset novaatorlikkust. Kui nii mõelda, siis pole see ju üldse halb lõpetus karjäärile.