"Bloodthirsty trilogy" (1970-1974)

director: Michio Yamamoto

Japan

Godzilla filmidega kuulsust kogunud Toho stuudio tegi 70ndail kolm vampiirifilmi, mida tuntakse "Bloodthirsty trilogy" nime all. Olen kõik kolm nüüdseks ära vaadanud, ega nad midagi erilist kindlasti pole, seetõttu ei hakka eraldi kirjutama ja teen nagu üldistava jutu. Kaadrid on valitud "Evil of Dracula"st.

Kolm filmi pole omavahel süzheeliselt seotud, lihtsalt kõik on vampiirikad ja tehtud ühes stiilis. Kuigi aasia folklooris on omad vampiirimuinasjutud, on antud triloogia analoogne umbes sama perioodi Inglise Hammeri stuudio Dracula filmidele. Kõigis osades toimub tegevus näiteks viktoriaanlikus mõisahoones. Põhiline vahe vaid see, et kõik osatäitjad on jaapanlased ja päris Draculat, st. surematut Transilvaania krahvi pole üheski osas. No ja Jaapani surnuaiad on ka natuke teistsugused.

Esimeses filmis "Vampire doll" pole vampiiril isegi kihvu, ainult kollased silmad. Teist filmi "Lake of Dracula" vaatasin esimesena ja juba mitu kuud tagasi, nii et ma ei mäleta enam detaile. Igaljuhul huvi sai alguse sellest, et on olemas samanimeline vana lärmakas postpunki bänd, kus mängis Weasel Walter, kes on praegu brutaalproge esibändi The Flying Luttenbachers juht. Ma arvan, et juba bändinimi iseenesest on huvitavam (sest ega musa midagi erilist polnud) kui see film.

"Evil of Dracula", kolmest viimane, tundus millegipärast kõige parem, kuigi tase oli neil enamvähem ühtlane. Rääkimata kõigist klisheevõtetest (isegi eriefektid olid samad mis Hammeri filmides) ja läbimõtlematustest süzhees võib selliseid filme igavusest vaadata küll. Nalja eriti ei saa aga maalilise gooti atmosfääri loomisega oli kenasti toime tuldud.
"Evil of Dracula"s oli siiski ühel tundmatul valgel näitlejal episoodiline roll. See puudutas lääne vampiiri Jaapanisse saabumise legendi. Hiliskeskajal sattus sinna laevaõnnetuse järel keegi misjonär, kuid sel ajal oli kristlus Jaapanis keelatud ja teda sunniti oma usust lahti ütlema. Vaene misjonär aeti ilma vee ja toiduta kõrbesse (ma ei teadnudki varem et Jaapanis on sellised suured liivakõrbed) ja ei jäänud muud üle kui ta pidi elus püsimiseks omaenda verd jooma. Nii muutuski vampiiriks. Üsna ebatavaline vampiirilegend ju. Aga see koht näeb välja täpselt nagu Jeesuse kõrbekiusatused.

"Let sleeping corpses lie" (1974)

director: Jorge Grau

95min.

Spain / Italy

Nüüd aga üks zombilugu, mis oli iseenesest täiesti normaalselt tehtud, kuid ei pakkunud mingit põnevust ja pärast vaatamist oli täiesti tühi tunne. Mulle ikka ei lähe üldse korda antud zhanri filmid, mis rõhuvad looduse saastamisega kaasnevatele ohtudele. Ühe Inglise küla aasadel testitakse uut putukatõrjevahendit, mitte keemilist vaid radioaktiivset, ja kohe hakkavadki pahas tujus ärganud surnud ringi jalutama.

Mulle meeldisid tegelikult vaid esimesed kümme minutit. Siin ei olnud seda klassikalist sissejuhatust, et tuleb mingi küsimusi tekitav ehmatusekoht enne pealkirja ja siis kontrastina hakkab lugu aeglaselt arenema. Algas pigem nagu mõni baikerifilm, sest peategelane on modi välimusega noor Londoni kunstikaupmees, kes sõidab nädalavahetuseks motikaga maale. No ja siis näitab seda kirjut suurlinna sagimist - ülekoormatud liiklus, tossavad vabrikukorstnad, paljas hipitüdruk jookseb protestides üle tänava. Juba vihjataksegi keskkonnaprobeemidele, aga nii ta küll ei mõju, et edasisest võiks zombifilmi oodata. Aga kohe kui lugu jõuab esimese zombiohvrini saab filmist juhuslikult sündmuspaigale sattunud peategelaste ja tagurliku kriminaaluurija duell. Karmide võtetega politsei näeb mõrvades satanistidest narkomaanide kätetööd, tema jaoks on habetunud ja veidi pikemate juustega kunstikaupmees piisavate narkomaani tunnustega, ja edasine ongi juba ootuspärane rapsimine. Üks üritab iga hinna eest valesüüdistustest vabaneda ja mässib end järjest rohkem sisse, teine näeb pidevalt juurde tekkivates ohvrites vaid uusi tõendeid oma teooria kaitseks jne.

Jälle oli siin paar tuttavat dialoogi mida hevibändid on introdena kasutanud. Esiteks taas kord Impetigo, sissejuhatus loole "Living dead in Manchester morgue" (see on ka üks filmi alternatiivpealkirju) ja mõnevõrra üllatusena Electric Wizard'i esimeselt plaadilt.

Tsiteerin:

Politsei: You're all the same with your long hair and your faggot clothes, drug, sex, every sort of filth. And you hate the police, don't you?

Kunstikaupmees: You make it easy.

"Burial ground" (1981)

director: Andrea Bianchi

85min.

Italy

Vist kõik kohalikud filmiblogid mida ma loen on sellest filmist kirjutanud. Ega ma ei püüagi midagi uut ja huvitavat öelda (selleks peaksin ma ju ka kõigi teiste sissekanded eelnevalt läbi lugema, mida ma loomulikult ei viitsi), lihtsalt tunnistus sellest, et päris ükskõikseks see film ei jätnud. Alates juba esimesest kümnest minutist ja kuni päris lõpuni välja polnud film midagi muud kui üks lõputu zombimaadlus. Neil polnud mahti isegi videvikutunde ära oodata, et siis salapäratsedes pimeduse kattes salatilehtede alt välja ukerdada. Sel korral on tegemist etruskide muumiatega, kelle surmaund tuli segama liiga uudishimulik arheoloog, vallandades sel moel iidse viimsepäevaneeduse. "Burial ground" on järjekordne majafilm, st. mingi seltskond oleskleb tühjas lossis (ei saanudki aru mida nad sealt õieti otsisid), mis loob muidugi hea keskkonna zombitralliks. Palju jooksuruumi koridorides, palju kardinaid mille varju pugeda (kuid nende taga võib mõni aken jällegi lahti ununeda!), palju treppe et jalgu välja väänata, palju aknaid-uksi mida kinni naelutada ja viimases hädas kindlasti mõni salauks. Vanades lossides on ka igasuguseid ahjuroope, küünlajalgu ja vaase, mis sobivad suurepäraselt zombitõrjeks. Natuke imelik on poolteist tundi mingite suvalisevõitu tegelaste rabelemist jälgida, kui lõpuks selgub et ei jäägi kedagi ellu. A eks ta süngem ole sellevõrra.

Eelkõige on "Burial ground"i väärtus suurepärases zombigrimmis, võiks võtta lausa kui vastavat õppefilmi, vähemalt täpselt minu maitse järgi olid nad. Seepärast jaotasingi kaadrid kahte ossa - niisama meeleolukad pildid ja laibaportreede galerii. Elusatest vakladest ja vihmaussidest kubisevaid kõdunenud lõustu on siin nii suures valikus, et juba poole filmi peal hakkab küllastus tekkima, mis siis et isegi lähiplaanis jätavad asjaliku mulje. Kui norida, siis realistlikkust vähendas võibolla kehaehitus. Muumiad on ju alati väga kuivetunud, oleks pidanud eriti kõhnad statistid olema.

ja zombid