"Warlords of Atlantis" (1978)

director: Kevin Connor

96min.

UK

Nõutukstegevalt keskpärane fantaasiaseiklus hiidkaheksajala ja teiste merekollidega. Ookeaniavarustes peituvat Atlantist valitseb tulnukate eliitrass, kes vastutab inimkonna tehnilise progressi, kuid ka kõigi maailma sõdade, muuhulgas ka natsikoleduste eest. Mingi ekspeditsioon, kes otsib filmi alguses mereaardeid satub nende kätte vangi. Järgneb veidi rüselemist ja veega pladistamist, siis pääsemine, veel viimane võitlus kaheksajalaga ja ongi kogu lugu. Lendavate piraajade rünnaku ajal karjus üks meremeestest "They were supposed to be extinct!"

"Don't go near the park" (1981)

director: Lawrence D. Foldes

80min.

USA

Seoses Don't-nimega arvasin, et tuleb slasher, aga ei tulnud. Eellugu on kantud kaugesse minevikku 12 tuhat aastat tagasi, kui inimestel olid samasugused soengud nagu tänapäeval, kuid kaelas kanti loomakihvu ja käidi narmendava aluspesu väel. Ja ei parodeerita siin midagi. Loomakontidest troonil istub punaseks lakitud küüntega hallipäine esiema, kes määrab oma kahele lapsele veidi segastel põhjustel needuse, mis muudab nad surematuteks vanuriteks. Noorust saavad nad ajutiselt taastada vaid inimliha süües. Lugu jätkub kaasajas, mängu tulevad punane hiilgav amulett, müstiline rahupiip ja kümneaastane pätipoiss, kellele meeldib surnud tüdrukuid katsuda. Tegelikult ma jäin viimase kümne minuti jooksul magama, nagu juhtub alati päeval kahe paiku, kui ma eelnevalt olen öövalves olnud. Lõpust jäingi ilma, kuid enne jõudsin siiski ära näha surematute kannibalide öötseremoonia, kus nad võtsid ära oma maskid, selle all oli lasteraamatu indiaanlaste sõjamaaling ja hakkasid silmist laserkiiri pilduma.

Antud film on üks tõsisemat sorti odav käkerdis, ikka väga-väga amatöörlik. See, et posteri nurgas on mingid auhinnalogod (mida kahjuks ei loe välja) on rohkem kui absurdne. Aga mulle muidugi meeldib, kui oskamatus jõuab mingil imetabasel moel esteetilise kvaliteedini, kui vead ja kohmakused hakkavad filmi juhtima, annavad talle oma keele ja lisavad ootamatust. Seda juhtub siiski harva, enamus halbu filme on lihtsalt igavad ja nõmedad. Näiteks on siin väga piiratud vahenditega täiesti ebausutavalt teostatud grimm ja kostüümid, peaaegu nagu ekspressionistlikes tummfilmides. Mõne tegelase käitumist, mis järgib küll jutustuse käiku kuid mitte mõistuspärasust, võiks pidada lausa sürreaalseks. Tundub, et tegijate nägemus oli midagi üsna suurejoonelist, kuid välja tuli alla igasugust arvestust edwoodikas. Splatter-stseenid meenutasid H.C. Lewise filme, üldse oli hästi tabatud selle aja low budget horrori stiili. Helitaust ka, mida esitati jazzi instrumentidel. Kohati läks vabaimproks, mida vist veel 60ndatel suudeti seostada millegi õudsaga pluss funky teemalugu nagu mõnes krimifilmis.

Vahepala

Üldiselt pole eriti viitsinud viimasel nädalal filme vaadata, ammugi mitte millestki kirjutada, kuid ma pole oma kohustust unustanud, see kummitab kogu aeg. Olen rohkem muusika kuulamisega tegelenud ja endalegi ootamatult palju uusi asju avastanud. Eile tundsin, et tahaks hoopis sellest kirjutada, niisiis tegin uue blogi. Aadress on http://historyofmisery.blogspot.com/

"Themroc" (1973)

director: Claude Faraldo

110min.

France

Juba vähemalt kuu aega on möödunud selle filmi vaatamisest. Pidevalt olen mõelnud, et võtan end kokku ja kirjutan aga ei ole suutnud keskenduda. Kõrvale ka ei saanud jätta, sest tegemist on ainulaadse ja vähetuntud teosega. Puhas transgression cinema statement. Põhiline aga, et ta meeldis mulle ja kõiki neid tunnuseid arvesse võttes ei saa lubada sellest mittekirjutamist.

Ütleme, et idee pühitseb teostuse, sest "Themroc" pole film mida saaks jälgida põnevusest tardunult, kuid hiljem annab mõtlemisainet küll. Alati on olnud mingi protsent inimesi, kes ei taha tunnistada kokkuleppelisi norme ja tavasid. Mingil tasandil on vist igaüks kokku puutunud kafkaliku absurdibürokraatiaga, tundunud jõuetut viha süsteemi vastu, püüdnud kõike unustada, sealt sattunud mingite moraalsete dilemmade ja muu jama kätte ning lõpuks pöördunud tagasi kompromissiühiskonda. Kompromisse miteetunnistavatest saavad heal juhul erakud, võibolla ka superstaarid, muidu aga kinnipeetavad või kunstnikud. Võibolla on see üks põhjus miks mulle meeldivad ürgajafilmid, sest nende tegevus toimub nö. vabas maailmas. Ühesõnaga, ei ole midagi uut selles teemapüstituses. Arvan, et kõigil teatri ja performance'i festivalidel on esitletud mõnda sarnaste ideealgetega lavastust (õnneks pole ma pidanud neid nägema). "Themroc" on sisu poolest ebatavaline seetõttu, et ta võtab teemat positiivsest küljest, jättes kõrvale kõik, mis tegelikult taolises olukorras võiks juhtuda ja jääb lõpuni oma utoopia juurde. Meeldis veel ka seetõttu, et siin polnud vaja teksti jälgida. Alguses oli küll veidi prantsuse keelt, aga sel ei olnud mingit sisulist tähtsust.

Film jutustab kekealisest maalrist, keda painavad rutiin ja olmeprobleemid. Suur turske ja aeglasevõitu mees, endassetõmbunud kannataja, kes elab koos ema ja mingi noore naisega (vist kaasüüriline) kitsas linnakorteris, sõidab igal hommikul metrooga tööle, talub vaguralt kaastööliste nääklemist ja ülemuste mõnitusi. Ühel päeval järjekordse töökonflikti tulemusel saab maaler aga närvivapustuse ja sellele järgneb kirgastumine, mis teeb temast reipa ürginimese. Kõnet asendavad nüüd vaid ebamäärased kurguhäälitsused. Ta jätab töö pooleli, läheb koju ja hakkab tegema põhjalikke ümberkorraldusi. Müürib kinni oma toa ukse, lõhub maha majaseina ja loobib kogu mööbli välja. Järgi jääb tühi teise korruse betoonkoobas vaatega otse tänavale. Ümberkaudsed jälgivad kärarikast toimingut sõnatus hämmastuses. Võibolla näevad nad esmakordselt oma naabrit midagi sihikindlat ja julget tegemas. Nende pilkudes on isegi lugupidamist. Tundub, et endine maaler on saavutanud midagi tähendusrikast, et ta on astunud mingi olulise sammu, mis võimaldab tunda müstilist õnne ja rahulolu. Eeskuju on nakkav ja teisele poole tänavat tekib majaseina veel üks auk. Vahepeal on kohale ilmunud politseibrigaad, kuid ükski vahend ei suuda mässajaid takistada. Politseistseen oli liiga pikk ja ajas veidi segadusse. Kuidagi imelik on selliste asjade üle pead murda, aga ma ei saanud ikkagi päriselt aru miks mürgigaas ja kuulid laamendajaid ei tapnud. Igaljuhul politseil tuleb nõutult oma teed minna ja koopainimesed jätkavad rahulikult olesklemist. Maalrist on saanud kogukonna juht, tal on mitu naist ja ta käib öösiti linnas toitu hankimas. Jälle tuleb tegemist politseidega, seekord aetakse nad vardasse ja süüakse ära. Lugu lõppeb orgastilise ulgumisega mida saadavad kaadrid kivisest linnamaastikust.

"The eternal jew" (1940)

director: Fritz Hippler

64min.

Germany

Väga hariv film. Holokaustist on küll lõpmatuseni räägitud, kuid enamasti teevad seda just juudid. Üks asi on mälestused, ohvrite hädaldamine, kohtuprotsessid ja vanade süüdlaste tagaotsimine aga palju adekvaatsema pildi saab, kui vaadata asju läbi neljakümnendate Saksa propaganda vaatevinkli. "The eternal jew" on lihtsalt tund aega kõige puhtamat rassiviha. Kui sellist kihutustööd tehakse riiklikul tasemel ja poliitiliselt äreval ajastul, siis pole kurikuulsates tulemustes midagi imekspandavat.

Juute käsitletakse kogu maailma aastatuhandeid vaevanud kahjuritena. Inimloomuses peituva negatiivsuse kehastusena, kes elatuvad kõigi ülejäänud tööd armastavate inimeste arvelt. Pidevalt jälgib kaamera inimesi tänavalt (filmitud Poola getodes) ja seda saadab umbes selline tekst: Nad on räpased - kaadrid köögist, mille seinad kubisevad prussakatest. Nad on laisad - kaadrid puhkepausi ajal kaarte mängivatest töölistest. Nad on sadistlikud loomapiinajad - lehmade veristamine tapamajas. Esiteks näidatakse kaardil nende ajaloolisi rännakuteid, siis võrreldakse neid teid epideemiaid levitavate rottidega. Mõlemad liigid on äärmiselt kohanemisvõimelised juurteta parasiidid. Neid ei huvita miski muu peale varanduse kokkuajamise. Seetõttu tegelevad nad vaid kauplemisega. Nad on valelikud ja kättemaksuhimulised.

Otsisin välja kõige ilmekamate subtiitritega kaadrid. Räägivad iseenda eest.